Cloverfield

 Ameeriklased said omale Godzilla. Täitsa nende enda Godzilla.

Tegelikult polnud mul kunagi plaanis seda filmi osta ega ka vaadata (põhjus on eneselegi teadmata), kuid kui ma seda poes ülimegasiga odava hinnaga nägin mõtlesin, et tühja kah….vaatan selle siis ära.

Punt noori peab ühe sõbra, kel plaan Jaapanisse sõita, ärasaatmispidu. Kogu pidu võetakse üles käsikaameraga, mälestuseks sõbrale, kui äkitselt toimuvad linnas (New York, Manhattan) plahvatused ning tänavale loobitakse Vabadussamba pea. Midagi suurt ja kohutavat on tulnud linna, et see maatasa teha. Saabub sõjavägi ning paanikas inimesi hakatakse evakueerima. Kogu selles tohuvapohus püüab käputäis noori linnast põgeneda…..ja ellu jääda.

 

 

Olin selle filmi kohta kõiksugu jutte kuulnud. Nagu alati – ühed kiidavad, teised laidavad. Mina ütlen nii ja naa. Pluss punkte annab filmile muidugi lähenemine ” see on kusagilt leitud videokasset”. Ühesõnaga on kogu film üles võetud käsikaameraga ning läbi ühe tegelase silmade siis.

Filmi kese ehk siis koletis, keda sõjavägi tappa üritab, tehes ise pea pool linna selle tulemusel maatasa, nägi vägev välja. Poleks oodanudki, et keegi sellise eluka linna peale lahti laseb. Arvasin, et ju see mingi sisaliku-laadne elukas saab olema. Aga võta näpust. Kui ma seda elukat esimest korda nägin tuli kohe meelde üks vana videomäng PlayStationil, kus ühed elukad, golemid, nägid välja samasugused. “Legend of Kartia” oli selle mängu nimi.

Täiesti vaadatav film. Õudusfilmide nimistus uks tänapäeva värskendavamaid. Ära tüütasid juba need noorte slasherid, mis kõik kui ühe puuga olid löödud ning õudust mitte mingil määral ei pakkunud. Ega “Cloverfield” ka mingi eriline hirmutaja pole (ehmatuskohti terve filmi kohta – 0), kuid see eest oli originaalne.

Madagaskar 2

See oli vast aastaid tagasi, kui sai koos semudega kinos “Madagaskarit” vaatamas käia. Ei mäletagi enam kui mitu aastat tagasi see oli. Aga see polegi tähtis, sest ega mul sellest filmist suurt midagi meelde ei jäänud, kui nüüd tagantjärele meenutada. Ainult pingviinid jäid meelde ja see, et nendele vaimukalt haigetele tegelastele pühendati liiga vähe ekraani aega.

Aga eks teises osas on need pingviinid kasutanud oma erakordset veenmisoskust, et neil nüüd rohkem ekraanil lastakse joosta.

Aga lugu ise on säärane, et too kamp, kes esimeses osas New Yorki loomaaiast Madagaskarile sattusid, hakkavad nüüd koju tagasi lendama. Metsloomade meisterdatud lennukiga. Kuid tagasilennul tekib probleeme ning nad kukuvad alla. Ja maanduvad Aafrikas.

Kui ma selle filmi ostsin ei osanud ma sellest midagi oodata. Esimene osa oli suhteliselt ähmaseks mälestuseks muutunud, teisest osast polnud ma suurt midagi näinud ega kuulnud. Teadsin vaid, et on teine osa tulemas…

Ja siis tulevad turistid….

Filmi kõige haigem stseen, mis polnud isegi naljakas ja minu meelest oleks võinud olla täiesti olemata , oli see, kus lõvi läks vanema naisterahvaga kaklema. Jagasid teineteisele korda mööda lõuahaake ning lõpuks jäi lõvi siiski alla. Vägivald, vägivald, vägivald. Kahju, et muidu sellises kogupere animatsioonis oli selline lõik.

Aga nalja sai ka, suuremas osas siiski tekstilises pooles, seega kardan, et pisikestele lastele pole siin suurt midagi vaadata. Ehk ainult naljakaid loomi, sest usun, et paljudest naljadest ei saa põnnid aru. 

Asustatud saar (1 osa)

 Viimaste aastate vene filmikunst on mulle meeldinud. Sealt leiab vaimukaid komöödiaid ja põnevaid märuleid, aga ka fantastilisi fantaasia ja ulme filme. Üks selline ongi vendade Strugatskite romaani põhjal vändatud linateos.

Elu planeedil Maa on ilus ja tore. Inimesed on unustanud sõjad ja haigused, nälja ja vaesuse. Ja kellel vähegi soovi on võib teha lühikese retke kosmoses. Noore Maksimi jaoks muutub aga kõik, kui tema kosmoselaev põrkab kokku meteoriidiga ning teeb tundmatul planeedil hädamaandumise. Maksimi õnneks on aga planeedil elu, mis on küll vaenulik ja seal elavad inimesed on omavahel sõjajalal. Maksim kistakse sõtta ja intriigidesse, mille lahendamiseks tuleb tal ehk kontakt luua lõunas elavate mutantidega.

Tore film oli. Lootsin küll näha midagi süngemat ja ulmelisemat, kuid ka see sobis ühte neljapäeva õhtusse.

Film on ehk õige pisut hakitud. Vähemalt alguses jäi selline mulje. Võib-olla lõpu poole ma olin juba filmis nii sees, et ei märganud seda enam. Ja ka kulges filmi algus väga kiiresti. Natuke siit, natuke sealt, juba hädamaandumine ja juba ongi Maksim vangis ja linnas ja siis üks suhteliselt seosetu madinastseen vahele…

Näitlejatöödega võib üldjoontes rahule jääda, kuid on näha, et peaosatäitjad on suuresti noored ja kogenematud. Eriti peaosatäitja, kes oskab näole manada vaid särav-valge naeratuse ning välgutada oma meresiniseid silmi. Kahju ainult, et film on poolitatud. Seetõttu ei meeldinud mulle omal ajal “Sõrmuste isanda” triloogia ja ka selle filmi puhul tõmbab hinde paari pügala võrra maha.

Eks ma käin nüüd lahtiste silmadega ringi ning vaatan, millal jõuab müügile filmi teine osa.

Max Payne

Samanimelise arvutimängu alusel valminud linateoses kehastab Mark Wahlberg Max Payne`i, isepäsit võmmi, kes ei hooli seaduslikusest ning kel pole enam midagi kaotada. Tema naine ja laps on mõrvatud. Kättemaksuihast pimestatud mees tahab leida tema perekonna mõrvanud kurjategijad. Maxi painajalikul ristiretkel põrkuvad sünge fantaasia ja julm reaalsus.

Asusin filmi vaatama kerge eelarvamusega, et no mida nad ikka suudavad. Pole ükski film, mis tehtud arvutimängu põhjal, midagi erilist saavutada. Filmitegijad polnud sellegi filmi puhul mängu üks ühele maha kopeerinud. Oli Max ja olid tema tapetud naine ja laps. Oli süngus ja pidev lumesadu. Oli natukene aegluubis kaadreid ja rohkelt tulevahetusi. Ja see oli ka kõik, mis videomänguga sarnanes.

Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis ega ma arvutimängust suurt midagi ei mäleta (oh seda mälukest). Oli nahkmantlis võmm, püstolid käes ja muudkui hüppas, kargas ja tulistas. Ja läks mööda treppe aina kõrgemale ja kõrgemale. Kuid eks see oli ikka väga mitu-mitu aastat tagasi, kui seda mängitud sai.

Aga film meeldis. Ma ei päris täpselt, miks. Tavaliselt sedasorti filmid mulle ei meeldi. Videomängu põhjal tehtud filmid. Aga see meeldis. See sarnanes mõnelt kaadrilt väga juba kultusfilmiks saanud “Sin Cityle.” Must-valged toonid ja siis rohkelt punast verd. Tulistamisel lendas ka verd palju. Need tulevahetused olidki hästi tehtud.

Kunagi lugesin kellegi arvustust, kus viriseti selle üle, et miks need tiivulised deemonid sisse toodi. Et arvustaja jaoks tundus see värk eriti sürr ja ebareaalne. Mina siinkohal ütlen, et ju siis polnud arvustaja ise kunagi deliiriumis olnud, sest säärased asjad on narkouimas olevate tegelaste jaoks vägagi reaalsed (tean , kuna sattusin ise kogemata kord ravimite valest tarbimisest säärase laksu alla, kus keset minu elutuba toimus viienda maailmasõja lahing ning mul oli õnne, et sellest eluga pääsesin, ja see luul tundus tol hetkel ikka sitaks reaalne) ja minu meelest sobisid sellesse filmi suurepäraselt.

Hea oli näha ka Chris O´Donnelit, kes on vanaks jäänud. Mängis küll pisut hädist sitapead, kelle surm sama mannetu kui unisel kärbsel, aga tore taaskohtumine ikkagi. Ja siis Mila Kunis. Selles rollis tundus küll võõras, sest eks me oleme kõik harjunud teda nägema rumala tibi rollis telesarjast “Kuumad seitsmekümnendad”. Ja Olga Kurylenko, keda ma viimati nägin filmis “Hitman” mõjus oma punases kleidikeses väga sexi välja.

DVD-l ka asjalik joonisnovell “Michelle Payne”, mis pajatab loo kõige algusest.

28 nädalat hiljem

Järg õuduspõnevikule “28 päeva hiljem.” Usa armee kuulutab, et sõda ohtliku nakkuse vastu on võidetud ja laastatud riigi ülesehitustööd võivad alata. Kuid karantiinitsooniks olnud Londoni taasasustamisel pääseb linna ka üks nakkusekandja ning uuesti vallanduvad häving ja kaos.

Tean, et olen kunagi vaadanud selle filmi esimest osa. Aga ma ei mäleta sellest filmist suurt midagi. Vist ainult mingeid kiiresti vudivaid inimesi, kes peaksid olema zombid aga nagu ei ole ka.

Selle filmi leidsin Rimist kõigest 65 Eesti raha eest. Kuna polnud seda filmi varem näinud, asetasin toote ostukorvi.

Vaatasin ära ja kratsisin kukalt. Vot nii siis. Jälle mingid zombid, kes nagu pole ka zombid. Muidugi on põnev ja lausa närvekõditav teadmine, et zombid jooksevad. Ja kiiresti jooksevad. Ja jookse sa palju tahad, nad ei jäe sinust sammugi maha.

Filmi põnevaim koht oligi algus, kus zombid maamajakesse tungisid ja kõigile kallale läksid. Muidugi olid kõik elus inimesed selles majas piisavalt lollid, et paigale jääda ja lihtsalt haliseda või nutta taga just äsja nahka pistetud kallimat. Ainult üks mees oli tragi. Peksis raudkangiga kõiki, kes majja sisse ronisid. Kuni pillas selle maha. Ja kui olukord hulluks läks ei kõhelnud hetkekski, vaid sulges ukse ja jättis oma naise majja surema. Ei nutnud ega halanud – ja pääseski eluga.

Edasi läks film rahulikus tempos ning täiesti loogilisi võtteid kasutades. Peatselt oli võimalik arvata, mis juhtub viimase poole tunni jooksul. Siin kohal ütlekski ära, et need 96 minutit, mis filmi kestvuseks olid, läksid kiirelt. Lups! ja oligi film läbi.

Ja nüüd ei oskakgi öelda, kas tegu oli parema filmiga kui esimene osa. Ma lihtsalt ei mäleta esimest osa. Ja sama saatus ootab kindlasti ka seda filmi. Paarkümmend filmi hiljem ei oska ma selle sisu kohta suurt midagi öelda.

Tulevased filmid

Aegajalt trehvan ma huvitavale filmilehele ning jälgin uusimaid filmireilereid ja filmiuudiseid. Kuigi need viimased kipuvad seal tihtipeale väga vanad olema, sest isegi meie “Elu 24″ jagab värskemaid filmi-teemalisi teateid. Igatahes leidsin sealt mõned huvipakkuvad treilerid.

Näiteks film “2012″. Kuna üleval oli vaid nn. isutekitaja ei oskagi ma selle tüki kohta midagi muud öelda, et tegu tõenäoliselt järjekordse maailmalõpu filmiga. “Isutekitaja” leiad siit .

Siis film “Dragonball Evolution”. Mina pole sellenimelist videomängu mänginud ega ka vaadanud selleteemalist joonisfilmi. Tegelikult pole ma kunagi selle teemaga kokku puutunud, kuid treiler tõotas ehtsat popkorni-filmi, mida kodustes tingimustes DVD-lt pimedal sügisõhtul hea vaadata oleks. Treiler on siin .

Väga huvi pakkus mulle aga film nimega “Mutant Chronicles”, mis räägib tulevikust planeedil Maa, kus käib hirmus sõda kolme suure korporatsiooni vahel. Kui sõjategevuse käigus avatakse kogemata salajane portaal verejanuliste mutantide maailma, ühendavad korporatsioonid oma jõud, et suurele mutantide armeele vastu hakata. Filmi kodukas (ja treiler ka) asub siin .

Ja siis muidugi “Inglourious Basterds.” Film Tarantinolt. Rohkem nagu polekski vaja öelda. Vaid seda, et tegevus toimub Teise Ilmasõja ajal. Treiler on see .

Ning viimaseks hakkas silma animafilm “Planet 51.” See on lugu kaugest ja võõrast planeedist nimega 51, kus elav tulnukate rass elab idüllilises rahus. Kuni selle ajani, kus planeedile satub NASA astronaut Chuck, kes pöörab nende elu pea peale. Filmi lustakas treiler on siin .

Õuduste planeet

Pärast ohtlike kemikaalide vallapääsemist kohalikus sõjaväebaasis nakatub suurem osa väikelinnast, muutudes lagunevateks elavateks surnuteks, keda iseloomustab tohutu agressiivsus. Nüüd peavad oma jala kaotanud endine strippar Cherry ning tema kallim Wray  astuma vastu tervele zombide armeele. Seejuures on hindamatuks abivahendiks suurekaliibriline automaat, mis on ühtlasi Cherryle proteesiks!

Filmi näitas möödunud neljapäeva öösel vastu reedet Kanal 2. Hilja öösel. Tööinimese jaoks hilja. Kuid mina magasin vahepeal tubli kolm tundi, tõusin siis üles, tegin omale plaksumaisi ja otsisin külmikust välja karastusjoogi.

Film hakkas väga laheda ja vaimuka võltstreileriga filmile “Matchete”. See oli kohe nii lahedalt halb treiler, et tekkis soov ka filmi vaadata, kui selline olemas oleks.

Ja siis hakkas film. Huvitaval kombel olen ma selle filmi puhul DVD-reliisi endast mööda lasknud, maha maganud. Sama lugu oli ka “Surmakindlaga”. Nüüdseks on muidugi Kanal 2 mõlemat filmi näidanud, “Surmakindlat” isegi kahel korral, kui ma ei eksi.

“Õuduste planeet” oli saats. Kõige parem saast, mida ma üldse vist näinud olen. Ja see oli Rodrigueze puhul kindalsti taotuslik. Need kulunud väljendid ja magedad naljad, mille puhul vaid matslik ameeriklane kinosaalis naerda lagistab. Pea olematu lugu, mida on keerulisemaks aetud mingite salapäraste tegelastega, kelle minuvikust me ikkagi midagi teada ei saa.

Mehhiko parim bänd on valmis lavale minema...

Kraabitud-kriibitud pilt, mis jättis mulje, nagu oleks see film lebanud kusagil vanas laohoones tolmunud riiulil ning on ajahamba poolt puretud. Kõik need kokku tegid filmist väga kehva filmi, kuid kuna neid kõike oli korraga nii palju ja meisterlikult tehtud, oli see pagana hea film. Filmi vaadates meenusid iidvanad David Carradine filmid, mida iidsetel aegadel Pro 7 ja RTL igal nädalal näitasid.

Siis veel oli liialdatud verega. Iga pisemgi relv, ka kõige väiksema kaliibriga püssike, suutis zombidele tekitada kohutavaid purustusi. Jäsemed lendasid, verd pritsis. Seegi mõjus tegelikult efektsena, kuna terve film oli üle pingutatud.

Tegu siis äärmiselt laheda, ülepingutatud filmiga, mida vaadates ei tohiks igav hakata. Sobib väga hästi meessoost isikute ühisele filmiõhtule.

Täiuslik olend

300 aastat on inimesed ja vampiirid elanud kõrvuti. Siis aga nakatub eeskujulik vampiir Edgar mingisse tundmatusse viirusesse, mis paneb ta amokki jooksma ning  jõhkralt inimesi tapma. Nii inimesed, kui ka vampiirid, hakkavad jooksikule jahti pidama, et too viirust edasi ei kannaks.

Kolistasin mina taaskord Konsumi filmiriiulil, kuid esmapilgul ei hakanudki midagi silma – kõik need filmid on seal olnud juba kuid. Ent siis hakka silma üks uus film, mida ma veel seal näinud polnud. “Täiuslik olend”. Filmiga tutvumata panin selle korvi ning vaatasin öösel ära.

Valmistusin hirmsaks jamaks, kohutavaks elamuseks, mille alla saaks hiljem arvustades panna märksõnaks “käkk”, aga võta näpust. Tegemist küllaltki sünge filmiga, mis viib meid alternatiivreaalsusesse või paralleelmaailma. Tegemist on 1930-ndate aastatega, taevas lendavad massiivsed õhulaevad, tänavatel sõidavad autod. Osavalt on segatud tolleagsed relvad ning tuleviku tehnika.

Mis aga kõige erilisem – vampiirid ja inimesed elavad kõrvuti. Vampiirid on au sees ja nende “Vennaskond” on usumaailma liider. Vampiirid on kirik. Tavainimesed käivad kirikus patte andeks saamas, palvetamas, pihtimas. Nad annetavad kirikus pisut oma verd, et vampiirid saaksid elada ning neid teenida, sest vampiiridel on keelatud inimesi tappa ning neid looma kombel murda. Vampiirid peavad inimkonda kaitsma.

Maailma muserdab aga gripp. Tavaline gripiviirus, millele pole suudetud veel piiri panna. Vampiirid püüavad leiutada gripivaktsiini, kuid tekib hoopiski uus haigus, mis ohtlik vaid vampiiridele. Vampiir, kes selle haigusega nakatub, muutub kontrollimatuks ning hakkab inimesi oma suva järgi tapma. Lisaks nakatuvad selle haigusega kõik, kes nakatunuga kokku puutuvad.

Kõik see ähvardab vampiiride ja inimeste vahelise rahu ära lõpetada ning nüüd püüavad vampiirid ning inimesed ühiselt kõigele sellele lõpu panna.

Filmis pakkuski kõige rohkem naudingut see õhustik – õhulaevad, mis suure linna kohal tiirlesid nagu hiiglaslikud linnud, pimedad tänavad ja kogu see haige maailm. Kõik olid kas põdenud hirmsat gripiviirust või kaotanud kellegi lähedase selle haiguse tõttu.

Meeldis ka see, et inimesed kasutasid relvi, mis olid kasutusel peale esimest ilmasõda, aga ka väheke vingemaid relvi, mida pole unagi olemas olnud. Noh, neid viimaseid kasutasid küll peamiselt vampiirid.

Lisaks polnud vampiiridel mingeid erilisi võimeid. Neil oli olemas peegelpilt, nad ei suutnud lennata ega teha muid imevigureid. Nad olid lihtsalt teine rass, pisut geneetiliselt erinevad.

Muidugi oleks võinud karakterid sügavamad olla ja lugu ise ka pisut intrigeerivam. Millestki jäi igatahes puudu.

Noored kotkad

Aasta on 1918. Äsja loodud Eesti Vabariiki idast ja kagust ründava vaenlase eest kaitsma tõttavad tuhanded vabatahtlikud. Teiste hulgas astuvad Eesti rahvaväkke kolm vaprat noormeest – üliõpilane, sepp ja talusulane. Kolmekesi käiakse luurel, õlg õla kõrval võideldakse lahingutes. Ülekaalukate vägedega vaenlane lüüakse pärast paljusid raskeid heitlusi tagasi.

Film on valminud 1927 aastal ning nüüd digitaalselt taastatud ja rahva ette toodud. Filmi autoriks (režissöör, stsenarist, operaator, monteerija ja produtsent) on Oskar Lutsu noorem vend Theodor Luts.

Tegu on tummfilmiga, mille orginaal heligi on kadunud (mängis ju tollal orkester otse kinosaalis noodilehtedelt – ja need noodilehed ongi kadunud). DVD reliisi jaoks on Pärnu Linnaorkester salvestanud täiesti uue heli.

DVDga on kaasas ka pisut asjaliku lugemist, pisike vihik, kus sees mõned pildid ja faktitihe tekst Theodor Lutsust, tema filmidest, käesoleva filmi valmimisest, ajalehtede väljalõiked 1927 aastast, kui “Noored kotkad” esimest korda valgele linale jõudis ning kõige lõpuks 10 fakti ajaloolase Mati Õuna poolt Eesti Vabadussõja kohta.

Film ise oli hea. Vahepeal kippus küll venima ning läägeks minema, kuid lahe oli siiski. Kahjuks on ajaga kaduma läinud kaks filmirulli, 10 asemel on kaheksa. Riigiarhiivis säilinud prantsuskeelsete vahetiitrite põhjal võib aru saada, et kaduma on läinud kaks pikemat ja üks lühike lõik. Mis pildis oli, võib oletada: Laansoo vangistamine punaste poolt, tema õe põgenemine eestlaste juurde ja valmistumine otsustavaks lahinguks nii eestlaste kui punaste poolel.

DVDl lubatud filmikommentaare Mati Õuna ja Jaak Lõhmuse poolt ei õnnestunudki mul DVDlt leida.

Suits

Juutuubi ilmus äsja säärane filmike, mis lühitutvustuses lubas mingit huvitavat lähenemist haige aju tegemistele, kuid sattusin hoopis pigem koolinoortele suunatud mõjutamisfilmi peale.

Dr. Suits (Jan Uuspõld) on andekas arst, keda kõik kiidavad. Kuid mitte kõik ei tea, et tal on ka tumedam pool. Midagi hirmsat hakkab aga juhtuma, kui Tallinna tänavatelt hakkavad noored inimesed kaduma. (Säärase sisukokkuvõtte sain mina enne filmi vaatamist! Kas pole haige?)

Tegelikult peaks olema aga nii…

Dr. Suits (Jan Uuspõld) röövib tänavatelt kolm suitsetavat noorukit, et nende peal elavalt filmivaatajale näidata, kui kahjulik on suitsetamine.

Verd ja sisikonda näeb filmis küll. Ka sünged keldriseinad on olemas ning õõvastav muusika. Kõik see segada kergelt huumoriga. Just selline kokteil see “Suits” ongi. Kuid ei midagi erilist. Ühekordseks vaatamiseks. Mõnele ehk mõjub ka (pigem neile, kes ise pole veel kätt sigarettidele külge pannud).

Filmi vaatamiseks sisestage juutuubi ontsingusse  “suitsufilm”.