Reign of Fire

Aasta 2020. Julmad tuldpurskavad draakonid on Maa oma võimule allutanud. Vähesed Londoni elanikud elutsevad maa all ning üritavad tagajärjetult võidelda üha näljasemaks muutuvate elukatega. Draakoniküttide saabumine toob neile veel natuke lootust.

Nägin seda filmi päev enne sõjaväkke minekut, seepärast vast ongi see film nii hästi meeles. Kui esimesel korral ei arvanud ma sellest filmist suurt midagi siis täna vaadates tundus kuidagi parem olevat. Matthew McConaughey, Christian Bale, Gerard Butler – ligi seitse aastat tagasi ei öelnud need nimed mulle midagi, täna aga vaatasin huviga habetunud McConaugheyd ja… Kui filmi esimest korda nägin mõtlesin, et kes kurat see kiilakas jõmm on.

Film erilist pinget ei tekitanud, lihtsalt istusin ja vaatasin tuima näoga ära. Polnud mingeid raskusi vahepeal pausile panna, et käia köögi ära või wc-s. Kui ma oleks filmi vaadanud horisontaal asendis oleksin tõenäoliselt magama jäänud.

Noh, film oli nagu ta oli. Kõik näitlejad kehastasid karakterit, kellena me pole neid harjunud nägema. Näiteks McConaughey on ju alati olnud mõnes romantilises komöödias või seiklusfilmis, nüüd mängib aga jõhkrad sõjaväelast, kes harjunud kamandama. Butler jälle on kuidagi liiga naljakas ja rõõmus.

Lihtne ja tavaline popcorni film. Mina vaatasin ilma plaksumaisita, mina sõin praetud pelmeene!

 

Advertisements

Night of the Living Dead (1968)

Õde-venda sõidavad kaugele kodust, et viia surnuaiale lilli. Nad loodavad asja viie minutiga ära ajada, sest peatselt on pime ja pikk tee sõita. Teel surnuaialt autoni põrkavad nad kokku võõraga, kes õele kallale tungib ning muudab nende elu jäädavalt.

Njah, olgu nii palju öeldud, et vennas saab kohe otsa, õeraas pääseb aga putku ning ees ootab närvesööv öö hüljatud majas, varjul liha söövate surnute eest.

Mõned kiidavad seda filmi taevani, teised jälle laidavad. Mina jääksin sinna vahele, sest film polnud just kõikse parem, kuid mitte ka haigutamaajavalt igav. Tervitatav selle filmi puhul oli see, et rõhku polnud pandud mitte niivõrd verisele tapmisele, vaid inimeste vahelisele pingele, mis tekib, kui ühte majja satuvad erinevad inimesed, erinevate vaadete ja lootustega. Venna draagilise surma üle elanud Barbara, ei-tea-kust välja ilmunud Ben, närviline ning võimutsev härra Cooper koos naise ja elu-surma vahel vaaguva tütrega, ning noormees Tom, kes koos oma kallimaga järve äärde ujuma tulnud, kuid saatuse tahtel sellesse õudusteöösse segatud saab. Nii nad siis võitlevad, vaidlevad ning püüavad väljapääsmatust olukorrast välja pääseda. Veriseid kohti on, eriti meeldejääv see kui elavad surnud Tomi ja tema pruudi jäänuseid söövad. Kahjuks ei mõjunud ei võikalt ega hirmuäratavalt ,kuid kujutan ette, kuidas see võis ´68 aastal mõjuda.

Üks naljakas seik jäi mind häirima ja häirib nüüdki, kui filmi vaatamisest on möödas tunnike. Tõenäoliselt häirib ka homme. Nimelt, kui alguses on need lihaõgivad laibad õrnukesed ning Ben saab neist ilma suurema vaevata palja raudkangi abil jagu, lüües mättasse kolm-neli järjest, siis lõpus on ikka tükk tegu, et üks ainumaski surnu igaveseks surma saata.

Filmi lõpp saab verine ja pisut üllatavgi. Päris lõpp aga isegi pisut etteaimatav. No kui ikka ajudeta mees on pandud puhastusrühma juhtima siis pole sealt midagi head oodata.

Kusagil ajusopis peitub mälestus, et kunagi olen näinud ka selle filmi remake´i, mis 1990 aastal valminud. Kahjuks ei mäleta sellest suurt midagi, kuid loodan selle kusagilt leida ning uuesti üle vaadata.

 

Poltergeist

 Aastal 1982, aasta enne minu sündi, valmis film, mis millele pandi nimeks Poltergeist. Sellest filmist sai omamoodi kultusfilm, õudusfilmide klassika kõrvuti “Vaimude väljaajajaga.” Minule see film ka meeldib. Alati kui see telest tuleb olen üritanud vaadata. Seekord juhtusin seda vaatama siis TCM-ilt.

Õnnelik pere kolib elama uude majja uues elamurajoonis. Kõik on kena ja tore, kuniks ühel tormisel öösel ilmuvad nende majja elama nähtamatud jõud, või nagu pere väikseim võsuke ütleb: “TV-inimesed.” Alguses on kõik lahe ja tore, liikuvad esemed pakuvad naljagi, ent ühel õhtul läheb asi üle käte ning võimust võtavad vägagi kurjad jõud.

Film on lahe ja oma eriefektide ehtsuse poolest selle aja õudukatest omajagu üle. Seega on üks põhjuseid miks see film mulle nii väga meeldib. Muidugi osatakse ka pinget üleval hoida ja mingi kõhedustunnegi tekib naha alla (mida ei saa üldse öelda tänapäeva õudukate ehk veristamisfilmide kohta).  Vahepeal läheb film natuke labaseks oma karjumiste ja abitusega, kuid muidu oli päris hea. Eriti lõpp, kus näidatakse, et suur oht on möödas ja kõik on korras, kus pereema paneb lapsed magama ja läheb siis ka ise ning….siis alles hirmsaks läheb. Muidugi ainult filmitegelaste jaoks. Mina naersin seda hiigelsuurt vagiinat, mis lastetoa seina tekkis ning kõik endasse imes.

Täitsa tore vaatamine ja vaatan aga uuesti kui telerist näidatakse. Muide, suur lemmik on selle filmi lõpu lugu. Noh, see muusikapala, mis kõlab kui lõputiitrid alt üles jooksevad. See on ikka pagana hea.!

Iidne kurjus: muumia karje

 Sensatsioloogilise arheoloogilise näituse eel õnnestub saada uuringuteks unikaalne asteegi muumia. Professor Cyphers ja kuus tudengit saavad peagi teada, et tegu on ülempreestriga jumal Tlaloci templist, kes oli julmemaid valitsejaid. Ööl, kui vastu aknaid möllab torm ja terve linn on mattunud pimedusse, ärkab iidne muumia üles, et lõpetada viimne inimohverdus.

Lootsin head ja lahedat filmielamust. Mitte küll päris Hollywoodi tasemel, aga midagi teistsugust. Teistsuguse saingi, aga pidin magama jääma. See oli tehtud kõikide teiste õudusfilmide vaimus, ainult et see polnud mitte õudnegi vaid halenaljakas. See muumia liikus, nagu oleks tal mingi kangestustõbi kallal. Jalad tikk-sirged liikus ta ülimega aeglaselt, kuid jõudis ikkagi enne inimesi ühest punktist teise. Kõige naljakamad kohad olid need, kus vihane muumia oma ohvrit tapma hakkas – kas siis kirve või hirmsuure noaga, vahet polnud. Ta võttis ikka väga kõrgelt hoogu, aeglaselt-aeglaselt, ohver karjus samal ajal. Ei põgenenud. Muudkui karjus ja vaatas hirmunud ilmel, kuidas muumia aegluubis teda tapma hakkab.

Ükski näitleja ei osanud näidelda – peamiselt noored. Isegi mina tegin parema ülesastumise oma sõbra filmis. Karjuda nad muidugi oskasid, aga ei midagi muud. Dialoogid puised, ilmetud näod, lugu hüplik ja vahe peal lausa laiali valguv.

Hitman

 Hitman on samanimelise videomängu järgi vändatud film salajasest palgamõrvariks, keda kutsutakse vaid agent 47-eks. Kui talle antud ülesanne osutub lõksuks, mille tulemusel Vene salateenistus ning Interpol talle ajujahti pidama hakkab, tuleb tal välja uurida, kes seadis lõksu ning milleks. Ilma vahendeid valimata.

Film kannab endas videomängu hõngu päris hästi edasi. Võibolla härisi pisut see, et peategelane, agent 47, lobiseb liigselt. See mõjus isegi natukene šokeerivalt, kui juba esimestel miutitel ta jutukaks osutus. Mängus on tegu ikkagi üdini sünge tegelasega, kes väga harva midagi ütleb. Aga ilma tekstita oleks film ehk liia igav tulnud.

Veel üks võrdlus – minu arust on videomängus ringi kepsutav agent 47 vanem, kui ta filmis oli. Tunduvalt vanem. Ütleks isegi sinna 40 aasta kanti. Ma ei tea, kas filmitegijatele on seda ka ette heidetud. Kui on siis kindlasti öeldi vastuseks, et filmi tegevus toimub enne mänguseeria tegevust.

Filmi parim ja toredam koht oli stseen, kus Agent 47 hotellist rõdu kaudu põgeneb, mingi köie külge kõlkuma jääb ning paar korrust allpool ühe rõdu aknast sisse sajab. Toas istuvad kaks poisikest, kes ehmunult meest vaatavad. Mis on selles stseenis toredat ja miks ta parim on? Aga seepärast, et need poisikesed mängivad videomängu samal ajal ja mis muud on mänguks kui “Hitman”. Mänguvõõrad inimesed seda kindlasti ei taibanud.

Muidu oli film päris hea. Pole viriseda midagi. Kusagil keegi kurtis kunagi, et fimis on liiga palju alasti keha näidatud. Tegu võis olla kas lapsevanemaga või vinnilise teismelisega, kes alasti naise ihu nähes näost punaseks läheb. Seda polnud üldse palju näidatud, lugesin kokku vist kolmes stseenis. Ja tolle näitleja, Olga Kurilenko keha on ju ilus vaadata.

Tegelikult võinuks naisosa olemata olla. Midagi suurt ta ju ei otsustanud. Ainult oma rindasid välgutas. Ning nägi ekraanil lihtsalt kena välja. Saan aru, too naistegelane tõi välja Agent 47-e inimliku poole (videomängus poleks sellist jama lubatud, 47 oleks lihtsalt kuuli talle pähe istutanud), aga ausalt, oleks rohkem meeldinud, kui Agent 47 oleks jäänud külmavereliseks mõrvariks, sest seda ta ju on.

Loodetavasti ei plaani ükski Hollywoodi filmistuudio sellele järge teha, kuna see film on üksinda täpselt nii hea kui ta on ning järg võib sellegi resümee hävitada.

3000 miili Gracelandi

Seda filmi nägin ma esmakordselt oma neli-viis aastat tagasi. Olin just sõjaväest reservi saanud, astusin videolaenutusest läbi ja võtsin selle filmi. Noh, filmitutvustusest käis läbi ju Elvis Presely nimi ning kaks toredat näitlejat – Kurt Russel ja Kevin Costner. Vaatasin ja armusin. Nüüd, aastaid hiljem, kolistasin Konsumi filmiriiulil, sest tundus, et filme on juurde tulnud. Midagi ei hakanud silma. Olin juba lhakumas kui pilk jäi peatuma sõnal Graceland. Selline surin käis seest läbi ning ma teadsin kohe, et tegu selle filmiga. Ja ostsin kohe ära ka.

Jõuk röövleid otsustab Las Vegases Elvise jäljendmaise konkursi ajal kasiinot röövida. Rööv õnnestub, kuid kaaslane saab siiski surmavalt haavata. Nüüd on probleemiks, kuidas surnud mehe raha teistevahel jagada. Jõugu ninamehele (Costner) ei meeldi see jagamisevärk üldse ning ta otsustab ka ülejäänud kaaslastest vabaneda.

Film on ikka mõnuga tehtud. Stiili ja kõike on. Filmi esimese 15 minuti sees on juba üks äge tulevahetus kasiinos, taustaks üks Elvise lugu “What a Night!” Siis vajub film natuke ära, käib üks kassi-hiire mäng ning lõpus taas üks suurejooneline tulevahetus.

Kõik filmi peategelased mängivad pahasid, kuid juba alguses on tunda Kurt Russeli poolt kehastatud tegelase häädust ja leebust. Ja nagu ime väel saabki temast äkitselt hea onu, kes võõra naise last kantseldab, paha Costneriga arveid õiendab ja vahepeal natuke armatseb.

Huumorit on filmis just-täpselt parasjagu, otsest märulit vähe aga see eest suurejoonelist. ja ega see raha omaniku pidev vahetamine ka just kõige igavam polnud. Kahju muidugi, et Christian Slateri tegelaskuju nii vara surema pidi.

Igati hää meelelahutusfilm, stiilne ja lõbus. Kuid lõpuks ma ei saanudki aru, kumb neist siis see Elvise sohipoeg oli. Aga kahtlustan siiski….

Ahjaa, sellel DVD-l oli ka üks kõige haigemaid tõlkeid, mida ma näinud olen. Kurt Russeli tegelaskuju silub juukseid ning lausub: “Its time to work, baby!” Eestikeelsed subtiitrid alla aga: “Aeg tööle minna, tita!”

 

Sõelapõhjaks

 Oeh, lükkasin plaadi masinasse kell pool üks öösel, olles ära joonud arvestatava koguse õlut ja ära söönud suurel hulgal grill-liha. Nii, algus oli huvitav, mees istub pingil ning järab porgandit. Porgandid on päriselt ka head, mina söön neid ka. Seepärast tundsin hingesugulust C. Oweniga. Edasi läks film igalt minutilt jaburamaks ja pöörasemaks.

Puhas fun, ainult täristavad ja kõmmutavad, kaasa mõtlema ei pea. Relvade salved on lõputud, kuigi nad vist korra lausa loevad oma laske, aga pärast unustavad selle ära ning teevad kuuelasulisest ikkagi oma kakskümmend ja enam lasku. Aga see polegi ju oluline. Peamine, et kuulid vihiseks ja tegelased kildu rebiks.

Noh, muidugi, päriselus oleks peategelane lõputu arv kordi surma saanud, olgu ta või Inglismaa salaagent kasvõi nelja nulliga. Aga selles filmis lendasid kuulid temast lihtsalt mööda, pole vahet, kas need lasti välja mõnest Beretast või Usist (vabandage kirjapilti, mu klaviatuuri tset-täht ei tööta). Ja see imik, see vastsündinu, oleks pidanud ka juba karusselli-stseenis taevaväravatele armu paluma minema.

Igasugused eriefektid olid kehvakesed. Polnud usutavad, jäid pildist väljapoole. Filmi sisu oli puudulik (kuid see polnudki ju selle filmi puhul eesmärk), näitlejatöö ei nõudnud erilist pingutust, isegi Vändra Aveli oleks Monica Bellucci esitatud rolli välja vedanud.

Muusika oli küll tasemel, see saatis igat filmi märulikohta ehk siis tervet filmi algusest lõpuni. Selline kaasakiskuv muusika, viimati sai sellist kuulata filmis “Blade”.

Kuid filmi 83 minutit läksid pööraselt kiirelt. Ei saanud arugi, kui film juba läbi oli. Kuhugi minu sisse jäi soov veel pöörast märulit näha.

Kokkuvõtteks – kui oled äa joonud arvestatava koguse õlut, und pole, kuid sul on igav; kui sa pole seda filmi veel näinud, tegelikult, isegi kui oled näinud, võid seda filmi uuesti vaadata. Lahe meelelahutus, aga mitte midagi muud.

Mul on kahju!