The Evil Dead

Neli noorukit lähevad metsaonni nädalavahetuseks puhkama. Kuid neil pole aimugi, et samas pesitseb iidne kurjus, mille nad enese teadmata vabaks lasevad. Alguse saab õudne öö neile kõigile, mis jääb paljudele viimaseks.

Sam Raimi 1981 aastal vändatud õudusfilm sattus minuni väga veidral moel. Ma venitasin ja venitasin selle vaatamisega, kuniks ühel öösel otsustasin ära vaadata.

Väga lahe film.  80-ndatele omased efektid, muusika ja kaameratöö, mis filmi lõpus küll suht sürriks ja pisut häirivakski muutus, ning ohtralt verd ja soolikaid teevad sellest linaloost omamoodi klassika. Algas kõik pisut igavalt ja ma peaaegu panin filmi kinni, et vaadata mõnd muud filmi, kuid siis hakkas minema põnevaks.

Jällegi tean tõsiusklike fänne, kes naudivad seda filmi ja just oma jõhkruse poolest. Veider, et vähesed näevad selles huumorit. Minu meelest on film igati naljakas, samas tõsine oma žanri poolest. “The Evil Dead” on minu nägemustmööda selliste deemonifilmide paroodia, mis samas suudab hirmutada ja ka parodiseerida ise ennast ja just see annabki sellele filmile lisapunkte.

Kuigi verd on ohtralt ja seda pritsib peategelase peale igast ilmakaarest (ja kes tähele pani, siis oli peategelane sellest lõpuks päris tüdinud) ja kirvega deemon-inimese tükeldamine on samuti päris võigas (oma madalaeelarveliste eriefektide tõttu ei paista see eriti välja) jäi sellest filmist minu hirmutamiseks siiski väheks. Aga sellegipoolest on tegu täiesti arvestatava filmiga ning minus tekkis isu ka järgede järele.

 

Advertisements

Inimlapsed

Lapsi ei sünni. Meil puudub tulevik. Lootus on kadunud. Aastal 2027 on viimase lapse sünnist möödunud 18 aastat. Illusioonideta bürokraadist Theost saab inimkonna tuleviku kaitsja, kui endine armastatud palub tal riigist välja toimetada noor rase naine.

See oleks selle väga hea filmi imelühike kokkuvõte. Kõik näitlejad teevad ülimegahead rollid, film ise aga nii sünge ja lootusetu, et hakka või uskuma, et säärane saatus võibki meid kord tabada. Muidugi oleks tahtnud suuremat ja põhjalikumat selgitust, miks just naised viljatuks jäid jne. aga sai ka ilma selgituseta.  Filmi pilt ja näitlejatööd lihtsalt võlusid peale esimest kümmet minutit.

Kohati tundus, et tegemist lausa mingi Eesti “kunstilise” filmiga. Filmiti suunaga alt üless mändide latvu või seda kuidas pisike kassipoeg mööda püksisäärt üles ronib… Meeletult meeldist stseen, mis oli üles võetud vaid ühe kaameraga ning kestis umbes viis minutit. See on stseen, ku peategelane liigub mööda linna tänavaid, ümber ringi peetakse lahinguid. Kuulid vinguvad ja majad plahvatavad, inimesed jooksevad, kukuvad, surevad. Ühel hetkel pritsib niimoodi verd, et kaamera saab veriseks ja ikka liigub see tegelasega kaasa. Ma vaatasin seda stseen kaks korda järjest. Tõesti hiilgav. Aplaus Alfonso Cuaronile.

Poole filmi pealt hakkasin muigama. “Inimlapsed” on 2006 aasta film, kus Clive Owen peab päästma raseda naise ja tema veel sündimata lapsukese. “Sõelapõhjaks” on tsipake uuem film, kus Clive Owen peab päästma vastsündinud lapse. Tegelikult on need kaks filmi täiesti erinevad – ühiseks osutub ainult pinnapealne sisujoon. See oli film, mis pani mind taas filmikunsti uskuma.

 

Ma olen legend

 1954 aastal kirjutas Ameerika kirjanik Richard Matheson ulmelise romaani “I am Legend”, mis rääkis Robert Neville`i tegemistest ainsa ellujäänud inimesena peale suurt katku, mis kõik inimesed vampiirideks muutis. Peale Neville muidugi. Päeval parandas Neville maja, koristas vampiiride laipu ja tegeles teadustööga, millega lootis inimkonna terveks teha. Öösel aga võitles vampiiride hordidega.

Aastal 1964 tehti romaanist film, mis sai nimeks “The last Man on Earth”, milles Vincent Price mängib peaosa. Aastal 1971 vändati selle uus versioon nimega “The Omega Man”, peaosas Chralton Heston. Nüüd siis, aastal 2007 sai valmis veel üks versioon – “I Am Legend”, Will Smithiga peaosas.

 Robert Neville on ainus ellujäänu New Yorkis, võib-olla ka kogu maailmas, kuna temale pole viirus, mis pidi inimesi ravima vähist, külge hakanud. Ent pimeduses hiilivad epideemiast muteerunud ohvrid, kes jälgivad iga mehe sammu ning ootavad, millal ta saatusliku vea teeb. Neville püüab aga leida ravi. Ta teab, et on vähemuses ning aega napib.

Film oli üllatavalt hea. Üks mees suures linnas, kaaslaseks koer. Võitlemas kohutavate elukatega, kes tema verd ihkavad. Ehmatuskohti oli, mitte palju aga oli. Töökaaslane rääkis, et tema seda filmi sellepärast lõpuni ei vaadanudki, et ehamtuskohti oli liiga palju.  Mulle meeldis jälgida, kuidas Neville püüdis igapäeva eluga toime tulla. Isegi see, mis temaga toimus, oli rutiinne. Vähemalt tema jaoks.

Filmi keskel oli ka üks kurb koht, mil mu elukaaslane silmad vaat, et välja nuttis. Aga kurb oli jah.  Poleks oodanud säärast stseeni. Natukene häirisid need mineviku meenutamise stseenid, need justkui oleks filmi lihtsalt pikendanud ja lisaks andsid juurde ühe liini, mis mulle ka kohe üldse ei meeldinud. Tekkis küsimus, et kas mehe tütar oli mingi selgeltnägija? Andis koera talle ja ütles, et Sam päästab issi ja siis see liblika värk. Sellesse filmi see ei sobinud.

Miskipärast hakkasin filmi kõrvutama “Resident Evili” sarjaga. Ei, mitte filmisarjaga, see oli puhas jamps, vaid ikka mängusarjaga. Eriti peale seda, kui vaatasin animeeritud koomiksisarja, mis rääkis teistest ellujäänutest üle maailma. Andis loole kuidagi suurema mõõtme kohe. Täiesti võimalik oleks järg kirjutada, samas täiesti uus lugu.

Aga üldiselt oli hea. Mõned ennast hirmsateks kriitikuteks nimetavad isikud laidavad seda filmi koledal kombel maha ja seda ainuüksi seepärast, et need ööelukad olid kehv CGI.  Pole see nii paha ühti, on hullematki nähtud, ja ega CGI tee filmi, vaid ikka sisu ja näitlejatöö. Nii, et unustage CGI üldse ära.

Eestimail müügil oleval DVD-l on kaks plaati, ühel siis film ja animeeritud koomiksite sari, teisel diskil filmi alternatiivne versioon, mis pidi siis hea lõpuga olema. Eks homme näib.

 

Keelatud kuningriik

 Idamaistest võitluskunstidest huvitatud nooruk käib tihti ühe vana hiinlase poes filme ostmas. Peamiselt Bruce Lee ja teiste Hiina filmitähtedega peaosas. Keeruliste asjaolude tõttu satub tema kätte aga maagiline sau, mis viib ta kaugele Hiinasse, ajas mitusada aastat tagasi, kus tema ülesandeks saab toimetada maagiline sau selle õigusjärgsele omanikule – Ahvikuningale.

Viimaks ometi film, milles koos mängivad Jet Li ja Jackie Chan. Oleks muidugi selliseks filmiks oodanud midagi tõsisemat, ent ka see kõlbab vaadata. Jackie kehastab pidevalt purjus olevat rändurit, Jet Li aga müstilist uitajat, kes otsib ettekuulutuses mainitud Otsijat, kes peab selle maagilise saua tooma. Film on täis suurejoonelisi võitlus-stseene, säärast koreograafilist tantsu on silmale ilus vaadata. Muidugi seda CGI-d pannakse tänapäeval igasse filmi sisse ja see rikub natuke ilu. Lugu ise on müstiline ja imal, pisut igavavõitu muinaslugu, mille teevadki vaatamisväärseks võitlus-stseenid.

Eks seal, kus Jackie mängib peab ka nalja saama ja saabki, peamiselt siiski sõnalises osas. Kaheti mõistetavad Hiina vanasõnad ja Jet Li tegelaskuju pidevad õpetussõnad noorele rändajale, kes kõigest pisut valesti aru saab.

Filmi tegelased jäid minu jaoks täiseti kuivaks ja lahti mängimata. Ma isegi ei süvenenud sellesse linateosesse, sest mingil veidral kombel see lihtsalt ei lasknud seda teha. Tegemist siis tavalise plaksumaisi filmiga. Peale treileri vaatamist lootsin midagi enamat. Aga vähemalt poolteist tundi sai sisustatud ja üldse mitte kehvasti.

 

Tähetolm

 Selle filmi muretsesin omale juba kuu-kaks tagasi, ent polnud seda õiget tunnet ega parajalt aegagi, et film ära vaadata. Kuid just täna, pühapäeva hommikul, sirutasin käe riiuli poole ja võtsin just selle filmi (vaatamata filme on mul lausa 3 veel, üks suisa aasta otsa lihtsalt seisnud)

Lootes kena tütarlapse südant võita, lubab Tristan tuua talle langenud tähe. Teele asudes ei aima noormees, et ees ootab elu suurim seiklus, sest täht osutub imekauniks neiuks nimega Yvaine, kelle noorust püüab röövida vana nõid Lamia.

Tegemist siis toreda muinasjutulise filmiga, kus on selgelt eristuvad hea ja paha, kes filmi jooksul mõõtu võtavad. Et sisu liiga lahjaks ja imalaks ei jääks, on sellesse patta visatud nõiad ja kurjad printsid, kes kuningaks saamise nimel ka oma vennad maha lööb. Ja siis see ullike Tristan, kes arvab end tavaline inimene olevat, kuid kes pole seda siiski.

Filmi jooksul midagi erilist mõtlema ei pea – lihtsalt vaata ja naudi. Kõik keerulised asjad on vaataja jaoks ära seletatud, kas filmi alguses või siis selle jooksul, ning filmi lõpp ei tule kohe üldse üllatusena.

Tavapärase möllu ja mõõgavõitluse vahele on pikud ohtralt nalju ja huumorit. Eriti toredad olid kõik need surnud kuningapojad, kes oma vendade jagelemisele “elavalt” kaasa tundsid. Siis veel De Niro  poolt mängitud väliselt karm ja vihane õhupiraat, seesmiselt aga õrnahingeline kunsti ja muusikat armastav mees, kes püüab lihtsalt karmi muljet jätta. De Niro osa oli hea, kahju, et seda väheks jäi.  Ka Michelle Pfeiffer teeb peale pikka pausi toreda ülesastumise õela nõiana.

Lühidalt: igati tore muinasjutu film, mida vaadata mõnusalt päiksepaistelisel pühapäeva hommikul külma apelsinimahla ja pannkookide kõrvale.

murtud südamega tähed ei sära

Elavate surnute öö 3D

 Enne veel kui olen suutnud omale muretseda “Elavate surnute öö” 1990 aasta remake, sain sõrmed taha 2006 aasta re-remakele, mis saanud omale sappa hirmuäratava 3D. Ega ma pikalt mõelnud, ostsin ära ja kohe koju vaatama. Karbis oli peale plaadi ka kaks paari 3D prille, millega filmi nautida. Polnud kunagi ühtegi filmi nende tobedustega vaadanud, seega ei osanud midagi oodata ega tahta. Filmist ei oodanud midagi ja ega see midagi erilist polnud ka. Elavad surnud täitsid oma eesmärki ning järasid elavaid elusaid.

Värskenduse mõttes oli sisse toodud sisumuutus. Mingid kanepit kasvatavad maakad, eriliselt lollakad surnud ja sama lollakad ohvrid, kes peavad elus püsima.  Ainus asi, mis filmi juures mulle meeldis oligi 3D. Polnud ju kunagi sedasi vaadanud. Eks need prillid silmadele ikka hakkasid, kuid ma ei lasknud end sellest morjendada.

Eriliselt jäi meelde kanepi suitsu välja puhuv idioot. Tegelikult just see suits, sest see tuli otse kui minu tuppa. Läbi teleka. Ja kui see maakas kellelegi pläru pakkus, otse kaamerasse, siis pidanuksin ma vaid käe välja sirutama ja oleksin selle pläru omale saanud. Ja kui need….ja siis need ja siis tema….Neid kohti oli tegelt mitu, mis muutusid reaalseks, just nagu oleksin ise selles filmis olnud.

Aga muidu oli film lihtne, täis klišeesid ja lihtsalt lolli loba. Isegi lõpp oli aimatav.

Filmi jooksul tekkis ka küsimus, et miks polnud filmis ühtegi mustanahalist. Isegi orginaalis Beni kehastav mustanahaline oli heleda poisikese vastu välja vahetatud. Oleks siis mõni kollgi mustanahaline olnud…