Äraostmatud

1930 aastate Ameerikas kehtestati kuiv seadus, mis viis Chicago sõja äärele. Sealsed kohalikud allilma kuritegelikud gängid pidasid omavahel lahinguid selle nimel, kes omab õigust müüa letialust alkoholi. Kõige suuremaks ninaks osutub Al Capone. Linna saabub maksuametnik Eliot Ness, kelle ülesandeks on Capone`i tegevus lõpetada.

Tegemist minu arvates keskpärase krimidraamaga Brian De Balmalt. On võetud tükike ajalugu ning selle ümber punutud suhteliselt usutav tegevus. Kevin Costneri (Elito Ness) osatäitmine on nagu alati – säärane pisut puine ja unelev. Aga teised näitlejad (Andy Garcia ja Sean Connery, kes sai selle osa eest ka kuldmehikese) teevad oma osa suurepäraselt. On draamat ja verevalamist, kohtulahinguid ja ka sõrmeotsaga nalja. Kuid see pole De Palma parim film. “Scarface” on ikka üle prahi.

Uudislugu

Näitleja Heath Ledgeri viimaseks jäänud rolli kohta ilmunud arvustused lubavad oletada, et staar võib postuumselt Oscari saada.

Ledgerit saab näha uues Batmani filmis «The Dark Knight» (Pimeduse rüütel) psühhootilise pangaröövli Jokkerina, kirjutab Hollywood Reporter.

Filmi eelesilinastus oli Ledgeri kodumaal Austraalias.Austraalia kriitikud kirjeldasid staari etteastet kui maniakaalselt lummavat ning väitsid, et Ledger jättis selle filmi kõik teised peaosalised varju. Elame-näeme.

Alone In The Dark

  Edward Carnby on endine eriteenistuse agent, kes teenib nüüd leiba paranormaalsete juhtumite uurijana. Ta satub uurima vanu reliikviaid, mis vana pärimuse kohaselt on võimelised ühendama valguse ja pimeduse maailmu, ning jõuab hirmsa tõdemuseni – maailm seisab hävingu äärel. Koos sõratar Aline ja endise kolleegi Richardiga asub Carnby ebavõrdsesse lahingusse koletiste väega.   Kuidas sellliseid filme nimetatakse? Nad pole õudusfilmid, kuid mingi element neist siiski on – hirmsad koletised, iidsed needused. Samas on sellised filmid naeruväärselt magedad, omamata mingisugustki sügavamat lugu. On lihtsalt kollid ja siis inimesed, fucking hiirod, kes ennast ohverdavalt jooksevad surmale suhu. Shlasherid need ka ei ole. Sest puudub üldine veristamine ühe ainsa tegelase poolt.

 See film on just selline meelelahutuslik jama. Ostsin selle küll ainult seepärast, et meenusid hirmunäärmeid kõditavad tunnid samanimelise videomängu seltsis. Aga film on ikka kohutavalt mööda. Need kollid on küll hästi tehtud, kuid kõik muu on täiesti keskpärane – näitlejatööd (hoolimata tuntud nimedest), story. Lisaks andis väga kehva maigu ääremiselt kehv helindus selle DVD puhul. Nimelt, taustaheli on inimeste lobast üle. Seega jäi lugeda ainult subtiitreid ning uskuda, et tegelased täpselt nii ka ütlesid.

Veel lisaks, et kui ma filmi vaatama hakkasin, arvasin, et pole seda kunagi näinud, kuid peale esimest kümmet minutit hakkasid teatud stseenid meenuma ning õige pea tuli ka teadmine, et ma ikka olen seda näinud. Vot selline film siis.

Bubba Ho-Tep

 Elvis on elus! Ta on täitsa elus…ning vireleb kusagil vanade, seniilsete inimeste hooldekodus. Tema päevad mööduvad vaid voodis vedeledes ja ümberkaudset tegevust jägides. Kui aga vanad inimesed hakkavad igal öösel järgemööda surema ning Elvis näeb veidrat võõrast kuju mööda pimedaid koridore hulkumas hakkab ta koos sõbra, J.F. Kennedyga, kes ka tegelikult elus on ning oma vanaduspõlve seal veedab, asja uurima. Kuid kas nad ka sellest eluga pääseva?

Bruce Campbell mängib selles pöörases õuduskomöödias vanaks jäänud Elvis Preselyt, kes kõnnib ringi jalutuspukile toetudes ning teeb oma hädad siibrisse. Ei osanud alguses sellese linateosesse mitte kuidagi suhtuda. Algas kuidagi venivalt, vaevaliselt. Mõni asi jäi arusaamatuks (näiteks hiiglaslik skarabeus Elvise toas, kellega võitlus sellegipoolest naljakas oli), mõni stseen näis hoopiski tervikust väljas olevat.  Kuid mida enam film kestis, seda enam hakkas see mulle meeldima. Väga tore oli stseen, mis jutustas, kuidas Elvis ikkagi ellu jäi.

Suur osa filmist ongi dialoogiline ning kes ootab hirmsat märulit, võikaid elukaid või midagi säärast, vaadaku parem midagi muud. On ainult üks elukas, kes polegi tegelikult nii võigas ja üks kerge märul (või pigem vanakeste , kellest üks on ratastoolis ja teine käib raami abil, võitlus aeglasevõitu ….kolliga). Ülejäänud on mahlakas ja huumoririkas dialoog.

Campbell on vana Elvisena tore. Välimuselt natuke tema moodi (tänu parukale ja grimmile), kuid häälelt vägagi sarnane. Kui pilti poleks näinud siis oleks öelnud küll, et Elvis isiklikult räägib. Tegelikult ongi ju suurem osa filmist ainult Elvise monoloog, kus ta vaatajaga räägib.

Ühesõnaga igati vahva vaatamine, õlle ja snäkkide kõrvale. Kel võimalus vaadaku ära.

Evil dead 3: Army Of Darkness

 Ash satub läbi veidra deemoni loodud “ussiaugu” 14. sajandisse, kus ta koheselt kuningas Arturi rüütlite poolt kinni võetakse ja hukkamisele määratakse. Kuid Ash näitab, et on tehtud teisest puust ja temas nähakse seda legendides pajatatud “väljavalitut”. Nii saadetaksegi ta ära tooma “Surnute Raamatut”, mille abil Ash pääseks tagasi oma aega ning päästaks ka kohalikud rüütlid. Kuid Ashile omaselt suudab ta kõik tuksi keerata ning äratada üles surnute armee, kes on valmis hävitama kõik, et enda valdusse saada seesama raamat. Nüüd peab Ash koos rüütlitega surnute armeele vastu astuma, et päästa tulevik.

Kahjuks on mul vahepealne, teine osa nägemata, ega osta hinnangut anda, kas kolmas oli parem kui teine või ei. Kuid võin väita, et esimesest ta nüüd küll parem pole.

Kui esimene osa oli õudusfilm, kuhu huumor ära peidetud, siis nüüd töötas asi vastupidi – tehtud oli komöödia, kuhu õudus ära peidetud. Või mis õudus? Tegu oli tavalise seikluskomöödiaga, mis võib hirmu nahka ajada ainult alla kaheksa aastastel lastel. Ja see huumor, mida pritsis igast kaadrist ning iga tegelase näost – kahjuks polnud see huumor minule. Eriti labaselt näiteks mõjus stseen, kus Ash ennast vanasse veskisse lukustas ja kus siis purunenud peegli tükkidest kümmekond mini-Ashi välja tuli, kes kõik teda kiusama hakkasid. Ma rohkem sellest stseenist ei räägiks, sest see oli tõesti mage.

Küll aga pani mind muigama, ja ajas isegi mõnes kohas valjult naerma,  tekstiline osa. Esimesest osast tuntud Ash, kes oli seal säärane tagasihoidlik ning tõsine, oli siin tundmatuseni muutunud. Ta oli segu John McClane`st, Indiana Jonesist ja veel mõnest heroilisest kangelasest, kes pole suu peale kukkunud ning pillub pidevalt vaimukusi nii enese kui ka vaenlase pihta.

Kuna film tehtud aastal `92 siis on ka eriefektid andestatavad, kuigi oli paar kohta, mis kulmu kergitama ja kiitvalt ümisema panid.

Dragon fighter

                                                                           

Dark blue

 On aasta 1992. L.A – s vohab kuritegevus, nii tänavatel, kui ka linna politseinike seas. Nooruke Bobby saab oma kaaslaseks vana võmmi, kelle teod ja kuritegude lahendamise viisid  pole seadusega päris kooskõlas. Kui paar pannakse uurima jubedat nelikmõrva viib üks asi teiseni ning see kõik raputab L.A. politseijaoskonna alustalasid.

Tõsine film oli. Tavaliselt, kui on minule tundmatu film, siis ma ei loe enne sisututvustust, sest ühel juhul räägivad need kahe-kolme lausega sisu ära, teisel juhul räägivad hoopiski millestki muust kui filmist. Selle filmi puhul ei osanud ma samuti midagi arvata ja ma lihtsalt vaatasin. Film ise avas ennast mulle ja tekitas endast arvamuse.

Algus oli igav ja tülikas. Ma ei saanud suurt midagi aru, aga siis hakkas kõik kooruma. Ma ei tea küll öelda, kas tõeselt, kuid ära näidati kogu Ameerikamaa korrupeerunud õiguskaitse – see, kuidas leitakse mingid suvalised süüdlased, see kuidas saadakse väljapressimise teel orderid ja kuidas kohtunikud neid üle jala allkirjastavad. Kes loodab filmist kuhjade viisi märulit unustagu ära. Selles filmis on mõtet ka sees. Pisut, aga siiski on.

Kuigi film valmis aastal 2002 jäi vaadates  mulje, et see on filmitud varem, 80-ndatel.Vaatasin kavast korduvalt järgi, aga ikka oli 2002. See kaameratöö või filmi dekoratsioonid, miski jättis sellise mulje.

Filmi lõpp oli pisut üllatav, õige pisut, kuid lõpu heroilisus, ühe võmmi ausus ja leppimine oma tulevase musta saatusega….oi, kui vana stiil. Sääraselt lõppesid ju paljud 80-ndate võmmifilmid.

Söödav film, aga mitte kõik osad sellest.