Sweeney Todd: Fleet Streeti deemonlik habemeajaja

 Tim Burtoni ja Johnny Deppi koostööd ona mulle alati meeldinud. Seekordne üllitis ei erine selles suhtes millegi poolest.

Lugu räägib 19. sjandi Londoni habemeajajast, kes oma terava noa abil kättemaksu haub, kuid koledal kombel lähevad asjad tavalisest kättemaksust palju kaugemale.Filmis on kõike: verd, müstikat, romantikat, nutikust.

Algselt mõtlesin – muusikal! Mida huvitavat on muusikalil mulle pakkuda? Ma pole muusikalidesse kunagi eriti soosivalt suhtunud, eriti filmidesse, mis sisladavad muusikali nime. Seepärast kaalusin pikalt enne, kui selle filmi endale soetasin. Pealegi on “Sweeney Todd” pigem ooper, kui muusikal. Ma kartsin pettuda Burton-Depp koostöös, sest mulle lihtsalt ei meeldi muusikalid, kuid miskipärast siiski….

Filmi algusminutitel mõtlesin küll, et oli mul  nüüd seda jama vaja? Laulud on sellised….Burtoni stiili oli muidugi kohe näha. Süngus ja omapärasus, karakterite väljanägemine on tal alati selline…… Kuid siis hakkas film kuidagi edasi minema ja ma suutsin sellesse sisse minna.  Isegi muusika hakkas meeldima. Ja siis ka film ise.

Ma ei oska öelda, kas asi oli ainult minus, kuid mõnel harval hetkel kumas Deppi näitlemisest läbi kapten Jack Sparrow. Ilmselt on asi siiski minus, kuna see viimane karakter meeldib mulle tohutult.

Advertisements