Resident evil 3: Väljasuremine

Nüüd on võitlus inimesi elavateks surnuteks muutva tapjaviiruse vastu kandunud Nevada kõrbesse, kus rühm ellujääjaid loodab sealtkaudu jõuda Alaskani. Nende suurimaks trumbiks on viiruse algatanud Umbrella Corporationi poolt täiustatud võimetega Alice.

Ega ma siit suurt midagi ei oodanud. Lihtsalt lõppematut tapmist ja zombisid. Seda ka sain. Kahjuks ei ole esimese filmi tasemele küündinud ei teine ega ka kolmas osa.  Samas, Resident Evili mänguseeria fännina tunnen end palju paremini, kui filmist käib läbi tuttavaid nimesid – Jill Valentine (filmiseeria teine osa), Carlos Olivera ja nüüd kolmandas ka Claire Redfield. Loodan, et mõnes järjes saame näha ka Chris Redfieldi ja Leon S. Kennedyt ja Ada Wongi.  Järjest aga kõlakad juba käivad ja neljas osa pidavat  töös olema.

Claire Redfield

Claire Redfield

 

 

Mis mind kolmanda osa puhul eriti üllatas oli filmi sisutühjus. Kui esimeses osas oli omamoodi huvitav jälgida Alice eneseleidmist ja teises osas pakkus huvi Nemesis, siis kolmandas polnud nagu midagi seesugust, mis köitnuks. Eh, zombi-linnud olid siiski päris lahedad.

Fännid Lordi kontserdil

Fännid Lordi kontserdil

Ühesõnaga üks tavaline plaksumaisikas, mis mingil moel viis lugu õigepisut edasi.

Tüüp ärkas hommikul üles ja see, mida ta peeglist nägi hirmutas teda...
Tüüp ärkas hommikul üles ja see, mida ta peeglist nägi hirmutas teda…

  

Advertisements

Dawn of the dead (2004)

 Kohaliku haigla õde Anna ärkab ühel hommikul üles ning kogu teda ümbritsev maailm on muutunud. Tänavad kihavad inimliha õgivatest zombidest. Läbi häda jõuab naine ostukeskusesse, kuhu on kogunenud käputäis ellujäänuid. Nüüd tuleb kuidagi sellest jamast pääseda.

Noh, kas saab ka või ei saa?

Noh, kas saab ka või ei saa?

Alguses arvasin, et tuleb jälle selline uina-muinatamine, kuid möll ja tulevärk oli pidevalt ekraanil. Juba esimesed kaadrid, kus väike laps oma isa hammustab ja üldse kuidagi eriti tige on, meeldisid mulle väga. Edasi läks film ühtlase tempoga ega vajunud hetkekski ära. Muidugi oli stseene, mis olid täiesti ettearvatavad ning aimatav oli seegi, kes linateose lõpuks surnute armeega ühineb ning kes mitte. Kuid sellegi poolest pakkus kolmapäevasel hilisõhtul nauditavat vaatamist.

Keegi kaotas pea...pisikesse külmkappi.

Keegi kaotas pea...pisikesse külmkappi.

Viriseda nagu polegi millegi kallal. Esmapilgul küll mitte.

Lugesin Filmiveebi kasutajate arvamusi ning üllatusena nägin, et kõik peavad seda täiesti tavaliseks zombikaks. Isegi virisetakse, et elavad surnud liiga kiiresti liikusid? Mind jälle huvitab, kust nad teavad, et zombid tegelikult nii kiiresti ei liigu? :p

Mingi õhtu, kui mul tuju on ja igav ka, siis läheb film teisele ringile.

Grand Theft Parsons

 Need igasugu odavmüügid on ikka jube lahedad asjad. Esiteks: sa ei või kunagi teada, kui hea või halva filmi sa ostad (mina näiteks hoian pöialt, et ma saan tõsiselt haige filmi). Teiseks: kui ma olen peaaegu kogu oma palga õllele, veinile, viskile või mõnele muule vägijoogile juba ära kulutanud, aga odavmüügi filmiriiulist ei saa kuidagi mööda minna, siis üks 25 kroonine film on teretulnud.

Gram Parsons oli oma ajastu suur muusik, kes suri ootamatult 1973 aastal, mil kuulsus oli käeulatuses. Kohe kui Grami parim sõber Phil uudist kuuleb, asub ta tööle, et täita ammune lubadus – tuhastada oma sõber kõrbes. Õige pea aga hakkavad plaani ohustama kõiksugu takistused… Phil peab koos nupust nikastanud hipiga võimude nina alt laiba varastama ning politsei, Grami isa ja Grami rahaahne ekssõbratari käest pääsema. Algab ennenägematu roadtrip….

Okei siis.

Film algas veinalt. Knoxville üritas olla dramaatiliselt naljakas, aga tal ei tule see näitlemine kohe mitte välja. Sama jutt käib Christina Applegate kohta, kes püüdis jätta hüsteerilise ekssõbrantsi muljet. Pigem jättis ta mõttetult tõbleva bitchi mulje.

Nalja ka suurt ei saanud. Ok, muigama võttis see kollane ja lilledega surnuauto ja stseen maanteel politsei ja uljaste laibavarastega. Aga rohkem ma ei naernud. Ausalt.

Film läkski kusagilt keskelt hirmus magedaks. Oli alguses uimane, keskel natuke erksam ja lõpp üritati nagu kiirelt kaelast ära saada. Konxville siin Jackassi nalju ei tee (jumal tänatud!), Applegate mängib endiselt idiootliku blondi.

Rambo IV

 20 aastat on möödunud sellest, mil John Rambo Afganistaanis lahinguid lõi. Nüüd elab mees rahulikult Tai põhjaosas, Birma piiri lähedal, ning teenib elatist jõel teejuhiks olles. Kõik muutub, kui tema poole pöörduvad misjonärid, kes tahavad viia üle Birma piiri ravimeid ja toitu. Kuid kohale jõudes langevad misjonärid vangi ja kes muu neid ikka päästab kui John Rambo!

Rambo kolm filmi on saanud nüüd järje ja üpriski verise. Verd ja kehaosi lendab, Rambo kisub paljaste kätega vaenlasel kõri puruks ja muidugi ei jää kangelasel ka pardakuulipildur kasutamata. Mis selles filmis siis uut oli? Ei midagi suurt. Peale selle, et vanusega on Rambo vaiksemaks jäänud ning ei räägi eriti. Ju ta siis on oma sisemise rahu leidnud või midagi.

Visuaalselt võib see film ju midagi pakkuda (just neile, kellele meeldivad vihisevad kuulid ja ilma jäsemeteta inimesed ja ka see kui snaiper-relvast lastud kuul vaenlase mitme meetri kaugusele lennutab), aga ei midagi rohkem. Sisuliselt jääb linateos tühjaks.

Muidugi saab saaga nüüd päris lõpu ehk John Rambo läheb tagasi koju. Isa juurde. Vana see isa olla võib?