Max Payne

max_payne_poster4Samanimelise arvutimängu alusel valminud linateoses kehastab Mark Wahlberg Max Payne`i, isepäsit võmmi, kes ei hooli seaduslikusest ning kel pole enam midagi kaotada. Tema naine ja laps on mõrvatud. Kättemaksuihast pimestatud mees tahab leida tema perekonna mõrvanud kurjategijad. Maxi painajalikul ristiretkel põrkuvad sünge fantaasia ja julm reaalsus.

Asusin filmi vaatama kerge eelarvamusega, et no mida nad ikka suudavad. Pole ükski film, mis tehtud arvutimängu põhjal, midagi erilist saavutada. Filmitegijad polnud sellegi filmi puhul mängu üks ühele maha kopeerinud. Oli Max ja olid tema tapetud naine ja laps. Oli süngus ja pidev lumesadu. Oli natukene aegluubis kaadreid ja rohkelt tulevahetusi. Ja see oli ka kõik, mis videomänguga sarnanes. maxpayne2

Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis ega ma arvutimängust suurt midagi ei mäleta (oh seda mälukest). Oli nahkmantlis võmm, püstolid käes ja muudkui hüppas, kargas ja tulistas. Ja läks mööda treppe aina kõrgemale ja kõrgemale. Kuid eks see oli ikka väga mitu-mitu aastat tagasi, kui seda mängitud sai.

Aga film meeldis. Ma ei päris täpselt, miks. Tavaliselt sedasorti filmid mulle ei meeldi. Videomängu põhjal tehtud filmid. Aga see meeldis. See sarnanes mõnelt kaadrilt väga juba kultusfilmiks saanud “Sin Cityle.” Must-valged toonid ja siis rohkelt punast verd. Tulistamisel lendas ka verd palju. Need tulevahetused olidki hästi tehtud. max20payne

Kunagi lugesin kellegi arvustust, kus viriseti selle üle, et miks need tiivulised deemonid sisse toodi. Et arvustaja jaoks tundus see värk eriti sürr ja ebareaalne. Mina siinkohal ütlen, et ju siis polnud arvustaja ise kunagi deliiriumis olnud, sest säärased asjad on narkouimas olevate tegelaste jaoks vägagi reaalsed (tean , kuna sattusin ise kogemata kord ravimite valest tarbimisest säärase laksu alla, kus keset minu elutuba toimus viienda maailmasõja lahing ning mul oli õnne, et sellest eluga pääsesin, ja see luul tundus tol hetkel ikka sitaks reaalne) ja minu meelest sobisid sellesse filmi suurepäraselt.

Hea oli näha ka Chris O´Donnelit, kes on vanaks jäänud. Mängis küll pisut hädist sitapead, kelle surm sama mannetu kui unisel kärbsel, aga tore taaskohtumine ikkagi. Ja siis Mila Kunis. Selles rollis tundus küll võõras, sest eks me oleme kõik harjunud teda nägema rumala tibi rollis telesarjast “Kuumad seitsmekümnendad”. Ja Olga Kurylenko, keda ma viimati nägin filmis “Hitman” mõjus oma punases kleidikeses väga sexi välja.

DVD-l ka asjalik joonisnovell “Michelle Payne”, mis pajatab loo kõige algusest.

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommentaare veel pole.

Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s