Cloverfield

 Ameeriklased said omale Godzilla. Täitsa nende enda Godzilla.

Tegelikult polnud mul kunagi plaanis seda filmi osta ega ka vaadata (põhjus on eneselegi teadmata), kuid kui ma seda poes ülimegasiga odava hinnaga nägin mõtlesin, et tühja kah….vaatan selle siis ära.

Punt noori peab ühe sõbra, kel plaan Jaapanisse sõita, ärasaatmispidu. Kogu pidu võetakse üles käsikaameraga, mälestuseks sõbrale, kui äkitselt toimuvad linnas (New York, Manhattan) plahvatused ning tänavale loobitakse Vabadussamba pea. Midagi suurt ja kohutavat on tulnud linna, et see maatasa teha. Saabub sõjavägi ning paanikas inimesi hakatakse evakueerima. Kogu selles tohuvapohus püüab käputäis noori linnast põgeneda…..ja ellu jääda.

 

 

Olin selle filmi kohta kõiksugu jutte kuulnud. Nagu alati – ühed kiidavad, teised laidavad. Mina ütlen nii ja naa. Pluss punkte annab filmile muidugi lähenemine ” see on kusagilt leitud videokasset”. Ühesõnaga on kogu film üles võetud käsikaameraga ning läbi ühe tegelase silmade siis.

Filmi kese ehk siis koletis, keda sõjavägi tappa üritab, tehes ise pea pool linna selle tulemusel maatasa, nägi vägev välja. Poleks oodanudki, et keegi sellise eluka linna peale lahti laseb. Arvasin, et ju see mingi sisaliku-laadne elukas saab olema. Aga võta näpust. Kui ma seda elukat esimest korda nägin tuli kohe meelde üks vana videomäng PlayStationil, kus ühed elukad, golemid, nägid välja samasugused. “Legend of Kartia” oli selle mängu nimi.

Täiesti vaadatav film. Õudusfilmide nimistus uks tänapäeva värskendavamaid. Ära tüütasid juba need noorte slasherid, mis kõik kui ühe puuga olid löödud ning õudust mitte mingil määral ei pakkunud. Ega “Cloverfield” ka mingi eriline hirmutaja pole (ehmatuskohti terve filmi kohta – 0), kuid see eest oli originaalne.

2 kommentaari

Comments RSS TrackBack Identifier URI