Iidne kurjus: muumia karje

 Sensatsioloogilise arheoloogilise näituse eel õnnestub saada uuringuteks unikaalne asteegi muumia. Professor Cyphers ja kuus tudengit saavad peagi teada, et tegu on ülempreestriga jumal Tlaloci templist, kes oli julmemaid valitsejaid. Ööl, kui vastu aknaid möllab torm ja terve linn on mattunud pimedusse, ärkab iidne muumia üles, et lõpetada viimne inimohverdus.

Lootsin head ja lahedat filmielamust. Mitte küll päris Hollywoodi tasemel, aga midagi teistsugust. Teistsuguse saingi, aga pidin magama jääma. See oli tehtud kõikide teiste õudusfilmide vaimus, ainult et see polnud mitte õudnegi vaid halenaljakas. See muumia liikus, nagu oleks tal mingi kangestustõbi kallal. Jalad tikk-sirged liikus ta ülimega aeglaselt, kuid jõudis ikkagi enne inimesi ühest punktist teise. Kõige naljakamad kohad olid need, kus vihane muumia oma ohvrit tapma hakkas – kas siis kirve või hirmsuure noaga, vahet polnud. Ta võttis ikka väga kõrgelt hoogu, aeglaselt-aeglaselt, ohver karjus samal ajal. Ei põgenenud. Muudkui karjus ja vaatas hirmunud ilmel, kuidas muumia aegluubis teda tapma hakkab.

Ükski näitleja ei osanud näidelda – peamiselt noored. Isegi mina tegin parema ülesastumise oma sõbra filmis. Karjuda nad muidugi oskasid, aga ei midagi muud. Dialoogid puised, ilmetud näod, lugu hüplik ja vahe peal lausa laiali valguv.

Advertisements