28 nädalat hiljem

28_weeks_laterJärg õuduspõnevikule “28 päeva hiljem.” Usa armee kuulutab, et sõda ohtliku nakkuse vastu on võidetud ja laastatud riigi ülesehitustööd võivad alata. Kuid karantiinitsooniks olnud Londoni taasasustamisel pääseb linna ka üks nakkusekandja ning uuesti vallanduvad häving ja kaos.

Tean, et olen kunagi vaadanud selle filmi esimest osa. Aga ma ei mäleta sellest filmist suurt midagi. Vist ainult mingeid kiiresti vudivaid inimesi, kes peaksid olema zombid aga nagu ei ole ka.

Selle filmi leidsin Rimist kõigest 65 Eesti raha eest. Kuna polnud seda filmi varem näinud, asetasin toote ostukorvi.

Vaatasin ära ja kratsisin kukalt. Vot nii siis. Jälle mingid zombid, kes nagu pole ka zombid. Muidugi on põnev ja lausa närvekõditav teadmine, et zombid jooksevad. Ja kiiresti jooksevad. Ja jookse sa palju tahad, nad ei jäe sinust sammugi maha.436629469_0874bf241b

Filmi põnevaim koht oligi algus, kus zombid maamajakesse tungisid ja kõigile kallale läksid. Muidugi olid kõik elus inimesed selles majas piisavalt lollid, et paigale jääda ja lihtsalt haliseda või nutta taga just äsja nahka pistetud kallimat. Ainult üks mees oli tragi. Peksis raudkangiga kõiki, kes majja sisse ronisid. Kuni pillas selle maha. Ja kui olukord hulluks läks ei kõhelnud hetkekski, vaid sulges ukse ja jättis oma naise majja surema. Ei nutnud ega halanud – ja pääseski eluga.

Edasi läks film rahulikus tempos ning täiesti loogilisi võtteid kasutades. Peatselt oli võimalik arvata, mis juhtub viimase poole tunni jooksul. Siin kohal ütlekski ära, et need 96 minutit, mis filmi kestvuseks olid, läksid kiirelt. Lups! ja oligi film läbi.425_28weeks_later_042007

Ja nüüd ei oskakgi öelda, kas tegu oli parema filmiga kui esimene osa. Ma lihtsalt ei mäleta esimest osa. Ja sama saatus ootab kindlasti ka seda filmi. Paarkümmend filmi hiljem ei oska ma selle sisu kohta suurt midagi öelda.

Täiuslik olend

perfect_creature0300 aastat on inimesed ja vampiirid elanud kõrvuti. Siis aga nakatub eeskujulik vampiir Edgar mingisse tundmatusse viirusesse, mis paneb ta amokki jooksma ning  jõhkralt inimesi tapma. Nii inimesed, kui ka vampiirid, hakkavad jooksikule jahti pidama, et too viirust edasi ei kannaks.

Kolistasin mina taaskord Konsumi filmiriiulil, kuid esmapilgul ei hakanudki midagi silma – kõik need filmid on seal olnud juba kuid. Ent siis hakka silma üks uus film, mida ma veel seal näinud polnud. “Täiuslik olend”. Filmiga tutvumata panin selle korvi ning vaatasin öösel ära.

Valmistusin hirmsaks jamaks, kohutavaks elamuseks, mille alla saaks hiljem arvustades panna märksõnaks “käkk”, aga võta näpust. Tegemist küllaltki sünge filmiga, mis viib meid alternatiivreaalsusesse või paralleelmaailma. Tegemist on 1930-ndate aastatega, taevas lendavad massiivsed õhulaevad, tänavatel sõidavad autod. Osavalt on segatud tolleagsed relvad ning tuleviku tehnika.

Mis aga kõige erilisem – vampiirid ja inimesed elavad kõrvuti. Vampiirid on au sees ja nende “Vennaskond” on usumaailma liider. Vampiirid on kirik. Tavainimesed käivad kirikus patte andeks saamas, palvetamas, pihtimas. Nad annetavad kirikus pisut oma verd, et vampiirid saaksid elada ning neid teenida, sest vampiiridel on keelatud inimesi tappa ning neid looma kombel murda. Vampiirid peavad inimkonda kaitsma.perfect-creature

Maailma muserdab aga gripp. Tavaline gripiviirus, millele pole suudetud veel piiri panna. Vampiirid püüavad leiutada gripivaktsiini, kuid tekib hoopiski uus haigus, mis ohtlik vaid vampiiridele. Vampiir, kes selle haigusega nakatub, muutub kontrollimatuks ning hakkab inimesi oma suva järgi tapma. Lisaks nakatuvad selle haigusega kõik, kes nakatunuga kokku puutuvad.

Kõik see ähvardab vampiiride ja inimeste vahelise rahu ära lõpetada ning nüüd püüavad vampiirid ning inimesed ühiselt kõigele sellele lõpu panna.c_2006_perfect_creature_003

Filmis pakkuski kõige rohkem naudingut see õhustik – õhulaevad, mis suure linna kohal tiirlesid nagu hiiglaslikud linnud, pimedad tänavad ja kogu see haige maailm. Kõik olid kas põdenud hirmsat gripiviirust või kaotanud kellegi lähedase selle haiguse tõttu.

Meeldis ka see, et inimesed kasutasid relvi, mis olid kasutusel peale esimest ilmasõda, aga ka väheke vingemaid relvi, mida pole unagi olemas olnud. Noh, neid viimaseid kasutasid küll peamiselt vampiirid. perfect-creature-gallery-2_jpg_552x402

Lisaks polnud vampiiridel mingeid erilisi võimeid. Neil oli olemas peegelpilt, nad ei suutnud lennata ega teha muid imevigureid. Nad olid lihtsalt teine rass, pisut geneetiliselt erinevad.

Muidugi oleks võinud karakterid sügavamad olla ja lugu ise ka pisut intrigeerivam. Millestki jäi igatahes puudu.

Suits

Juutuubi ilmus äsja säärane filmike, mis lühitutvustuses lubas mingit huvitavat lähenemist haige aju tegemistele, kuid sattusin hoopis pigem koolinoortele suunatud mõjutamisfilmi peale.

Dr. Suits (Jan Uuspõld) on andekas arst, keda kõik kiidavad. Kuid mitte kõik ei tea, et tal on ka tumedam pool. Midagi hirmsat hakkab aga juhtuma, kui Tallinna tänavatelt hakkavad noored inimesed kaduma. (Säärase sisukokkuvõtte sain mina enne filmi vaatamist! Kas pole haige?)

Tegelikult peaks olema aga nii…

Dr. Suits (Jan Uuspõld) röövib tänavatelt kolm suitsetavat noorukit, et nende peal elavalt filmivaatajale näidata, kui kahjulik on suitsetamine.

Verd ja sisikonda näeb filmis küll. Ka sünged keldriseinad on olemas ning õõvastav muusika. Kõik see segada kergelt huumoriga. Just selline kokteil see “Suits” ongi. Kuid ei midagi erilist. Ühekordseks vaatamiseks. Mõnele ehk mõjub ka (pigem neile, kes ise pole veel kätt sigarettidele külge pannud).

Filmi vaatamiseks sisestage juutuubi ontsingusse  “suitsufilm”.

Grand Theft Parsons

 Need igasugu odavmüügid on ikka jube lahedad asjad. Esiteks: sa ei või kunagi teada, kui hea või halva filmi sa ostad (mina näiteks hoian pöialt, et ma saan tõsiselt haige filmi). Teiseks: kui ma olen peaaegu kogu oma palga õllele, veinile, viskile või mõnele muule vägijoogile juba ära kulutanud, aga odavmüügi filmiriiulist ei saa kuidagi mööda minna, siis üks 25 kroonine film on teretulnud.

Gram Parsons oli oma ajastu suur muusik, kes suri ootamatult 1973 aastal, mil kuulsus oli käeulatuses. Kohe kui Grami parim sõber Phil uudist kuuleb, asub ta tööle, et täita ammune lubadus – tuhastada oma sõber kõrbes. Õige pea aga hakkavad plaani ohustama kõiksugu takistused… Phil peab koos nupust nikastanud hipiga võimude nina alt laiba varastama ning politsei, Grami isa ja Grami rahaahne ekssõbratari käest pääsema. Algab ennenägematu roadtrip….

Okei siis.

Film algas veinalt. Knoxville üritas olla dramaatiliselt naljakas, aga tal ei tule see näitlemine kohe mitte välja. Sama jutt käib Christina Applegate kohta, kes püüdis jätta hüsteerilise ekssõbrantsi muljet. Pigem jättis ta mõttetult tõbleva bitchi mulje.

Nalja ka suurt ei saanud. Ok, muigama võttis see kollane ja lilledega surnuauto ja stseen maanteel politsei ja uljaste laibavarastega. Aga rohkem ma ei naernud. Ausalt.

Film läkski kusagilt keskelt hirmus magedaks. Oli alguses uimane, keskel natuke erksam ja lõpp üritati nagu kiirelt kaelast ära saada. Konxville siin Jackassi nalju ei tee (jumal tänatud!), Applegate mängib endiselt idiootliku blondi.

Alone In The Dark

  Edward Carnby on endine eriteenistuse agent, kes teenib nüüd leiba paranormaalsete juhtumite uurijana. Ta satub uurima vanu reliikviaid, mis vana pärimuse kohaselt on võimelised ühendama valguse ja pimeduse maailmu, ning jõuab hirmsa tõdemuseni – maailm seisab hävingu äärel. Koos sõratar Aline ja endise kolleegi Richardiga asub Carnby ebavõrdsesse lahingusse koletiste väega.   Kuidas sellliseid filme nimetatakse? Nad pole õudusfilmid, kuid mingi element neist siiski on – hirmsad koletised, iidsed needused. Samas on sellised filmid naeruväärselt magedad, omamata mingisugustki sügavamat lugu. On lihtsalt kollid ja siis inimesed, fucking hiirod, kes ennast ohverdavalt jooksevad surmale suhu. Shlasherid need ka ei ole. Sest puudub üldine veristamine ühe ainsa tegelase poolt.

 See film on just selline meelelahutuslik jama. Ostsin selle küll ainult seepärast, et meenusid hirmunäärmeid kõditavad tunnid samanimelise videomängu seltsis. Aga film on ikka kohutavalt mööda. Need kollid on küll hästi tehtud, kuid kõik muu on täiesti keskpärane – näitlejatööd (hoolimata tuntud nimedest), story. Lisaks andis väga kehva maigu ääremiselt kehv helindus selle DVD puhul. Nimelt, taustaheli on inimeste lobast üle. Seega jäi lugeda ainult subtiitreid ning uskuda, et tegelased täpselt nii ka ütlesid.

Veel lisaks, et kui ma filmi vaatama hakkasin, arvasin, et pole seda kunagi näinud, kuid peale esimest kümmet minutit hakkasid teatud stseenid meenuma ning õige pea tuli ka teadmine, et ma ikka olen seda näinud. Vot selline film siis.

Evil dead 3: Army Of Darkness

 Ash satub läbi veidra deemoni loodud “ussiaugu” 14. sajandisse, kus ta koheselt kuningas Arturi rüütlite poolt kinni võetakse ja hukkamisele määratakse. Kuid Ash näitab, et on tehtud teisest puust ja temas nähakse seda legendides pajatatud “väljavalitut”. Nii saadetaksegi ta ära tooma “Surnute Raamatut”, mille abil Ash pääseks tagasi oma aega ning päästaks ka kohalikud rüütlid. Kuid Ashile omaselt suudab ta kõik tuksi keerata ning äratada üles surnute armee, kes on valmis hävitama kõik, et enda valdusse saada seesama raamat. Nüüd peab Ash koos rüütlitega surnute armeele vastu astuma, et päästa tulevik.

Kahjuks on mul vahepealne, teine osa nägemata, ega osta hinnangut anda, kas kolmas oli parem kui teine või ei. Kuid võin väita, et esimesest ta nüüd küll parem pole.

Kui esimene osa oli õudusfilm, kuhu huumor ära peidetud, siis nüüd töötas asi vastupidi – tehtud oli komöödia, kuhu õudus ära peidetud. Või mis õudus? Tegu oli tavalise seikluskomöödiaga, mis võib hirmu nahka ajada ainult alla kaheksa aastastel lastel. Ja see huumor, mida pritsis igast kaadrist ning iga tegelase näost – kahjuks polnud see huumor minule. Eriti labaselt näiteks mõjus stseen, kus Ash ennast vanasse veskisse lukustas ja kus siis purunenud peegli tükkidest kümmekond mini-Ashi välja tuli, kes kõik teda kiusama hakkasid. Ma rohkem sellest stseenist ei räägiks, sest see oli tõesti mage.

Küll aga pani mind muigama, ja ajas isegi mõnes kohas valjult naerma,  tekstiline osa. Esimesest osast tuntud Ash, kes oli seal säärane tagasihoidlik ning tõsine, oli siin tundmatuseni muutunud. Ta oli segu John McClane`st, Indiana Jonesist ja veel mõnest heroilisest kangelasest, kes pole suu peale kukkunud ning pillub pidevalt vaimukusi nii enese kui ka vaenlase pihta.

Kuna film tehtud aastal `92 siis on ka eriefektid andestatavad, kuigi oli paar kohta, mis kulmu kergitama ja kiitvalt ümisema panid.

Dragon fighter