Tulevased filmid

Aegajalt trehvan ma huvitavale filmilehele ning jälgin uusimaid filmireilereid ja filmiuudiseid. Kuigi need viimased kipuvad seal tihtipeale väga vanad olema, sest isegi meie “Elu 24” jagab värskemaid filmi-teemalisi teateid. Igatahes leidsin sealt mõned huvipakkuvad treilerid.

Näiteks film “2012”. Kuna üleval oli vaid nn. isutekitaja ei oskagi ma selle tüki kohta midagi muud öelda, et tegu tõenäoliselt järjekordse maailmalõpu filmiga. “Isutekitaja” leiad siit .

Siis film “Dragonball Evolution”. Mina pole sellenimelist videomängu mänginud ega ka vaadanud selleteemalist joonisfilmi. Tegelikult pole ma kunagi selle teemaga kokku puutunud, kuid treiler tõotas ehtsat popkorni-filmi, mida kodustes tingimustes DVD-lt pimedal sügisõhtul hea vaadata oleks. Treiler on siin .

Väga huvi pakkus mulle aga film nimega “Mutant Chronicles”, mis räägib tulevikust planeedil Maa, kus käib hirmus sõda kolme suure korporatsiooni vahel. Kui sõjategevuse käigus avatakse kogemata salajane portaal verejanuliste mutantide maailma, ühendavad korporatsioonid oma jõud, et suurele mutantide armeele vastu hakata. Filmi kodukas (ja treiler ka) asub siin .

Ja siis muidugi “Inglourious Basterds.” Film Tarantinolt. Rohkem nagu polekski vaja öelda. Vaid seda, et tegevus toimub Teise Ilmasõja ajal. Treiler on see .

Ning viimaseks hakkas silma animafilm “Planet 51.” See on lugu kaugest ja võõrast planeedist nimega 51, kus elav tulnukate rass elab idüllilises rahus. Kuni selle ajani, kus planeedile satub NASA astronaut Chuck, kes pöörab nende elu pea peale. Filmi lustakas treiler on siin .

Advertisements

Uudislugu

Näitleja Heath Ledgeri viimaseks jäänud rolli kohta ilmunud arvustused lubavad oletada, et staar võib postuumselt Oscari saada.

Ledgerit saab näha uues Batmani filmis «The Dark Knight» (Pimeduse rüütel) psühhootilise pangaröövli Jokkerina, kirjutab Hollywood Reporter.

Filmi eelesilinastus oli Ledgeri kodumaal Austraalias.Austraalia kriitikud kirjeldasid staari etteastet kui maniakaalselt lummavat ning väitsid, et Ledger jättis selle filmi kõik teised peaosalised varju. Elame-näeme.

Keelatud kuningriik

 Idamaistest võitluskunstidest huvitatud nooruk käib tihti ühe vana hiinlase poes filme ostmas. Peamiselt Bruce Lee ja teiste Hiina filmitähtedega peaosas. Keeruliste asjaolude tõttu satub tema kätte aga maagiline sau, mis viib ta kaugele Hiinasse, ajas mitusada aastat tagasi, kus tema ülesandeks saab toimetada maagiline sau selle õigusjärgsele omanikule – Ahvikuningale.

Viimaks ometi film, milles koos mängivad Jet Li ja Jackie Chan. Oleks muidugi selliseks filmiks oodanud midagi tõsisemat, ent ka see kõlbab vaadata. Jackie kehastab pidevalt purjus olevat rändurit, Jet Li aga müstilist uitajat, kes otsib ettekuulutuses mainitud Otsijat, kes peab selle maagilise saua tooma. Film on täis suurejoonelisi võitlus-stseene, säärast koreograafilist tantsu on silmale ilus vaadata. Muidugi seda CGI-d pannakse tänapäeval igasse filmi sisse ja see rikub natuke ilu. Lugu ise on müstiline ja imal, pisut igavavõitu muinaslugu, mille teevadki vaatamisväärseks võitlus-stseenid.

Eks seal, kus Jackie mängib peab ka nalja saama ja saabki, peamiselt siiski sõnalises osas. Kaheti mõistetavad Hiina vanasõnad ja Jet Li tegelaskuju pidevad õpetussõnad noorele rändajale, kes kõigest pisut valesti aru saab.

Filmi tegelased jäid minu jaoks täiseti kuivaks ja lahti mängimata. Ma isegi ei süvenenud sellesse linateosesse, sest mingil veidral kombel see lihtsalt ei lasknud seda teha. Tegemist siis tavalise plaksumaisi filmiga. Peale treileri vaatamist lootsin midagi enamat. Aga vähemalt poolteist tundi sai sisustatud ja üldse mitte kehvasti.

 

Elavate surnute öö 3D

 Enne veel kui olen suutnud omale muretseda “Elavate surnute öö” 1990 aasta remake, sain sõrmed taha 2006 aasta re-remakele, mis saanud omale sappa hirmuäratava 3D. Ega ma pikalt mõelnud, ostsin ära ja kohe koju vaatama. Karbis oli peale plaadi ka kaks paari 3D prille, millega filmi nautida. Polnud kunagi ühtegi filmi nende tobedustega vaadanud, seega ei osanud midagi oodata ega tahta. Filmist ei oodanud midagi ja ega see midagi erilist polnud ka. Elavad surnud täitsid oma eesmärki ning järasid elavaid elusaid.

Värskenduse mõttes oli sisse toodud sisumuutus. Mingid kanepit kasvatavad maakad, eriliselt lollakad surnud ja sama lollakad ohvrid, kes peavad elus püsima.  Ainus asi, mis filmi juures mulle meeldis oligi 3D. Polnud ju kunagi sedasi vaadanud. Eks need prillid silmadele ikka hakkasid, kuid ma ei lasknud end sellest morjendada.

Eriliselt jäi meelde kanepi suitsu välja puhuv idioot. Tegelikult just see suits, sest see tuli otse kui minu tuppa. Läbi teleka. Ja kui see maakas kellelegi pläru pakkus, otse kaamerasse, siis pidanuksin ma vaid käe välja sirutama ja oleksin selle pläru omale saanud. Ja kui need….ja siis need ja siis tema….Neid kohti oli tegelt mitu, mis muutusid reaalseks, just nagu oleksin ise selles filmis olnud.

Aga muidu oli film lihtne, täis klišeesid ja lihtsalt lolli loba. Isegi lõpp oli aimatav.

Filmi jooksul tekkis ka küsimus, et miks polnud filmis ühtegi mustanahalist. Isegi orginaalis Beni kehastav mustanahaline oli heleda poisikese vastu välja vahetatud. Oleks siis mõni kollgi mustanahaline olnud…

 

 

Reign of Fire

Aasta 2020. Julmad tuldpurskavad draakonid on Maa oma võimule allutanud. Vähesed Londoni elanikud elutsevad maa all ning üritavad tagajärjetult võidelda üha näljasemaks muutuvate elukatega. Draakoniküttide saabumine toob neile veel natuke lootust.

Nägin seda filmi päev enne sõjaväkke minekut, seepärast vast ongi see film nii hästi meeles. Kui esimesel korral ei arvanud ma sellest filmist suurt midagi siis täna vaadates tundus kuidagi parem olevat. Matthew McConaughey, Christian Bale, Gerard Butler – ligi seitse aastat tagasi ei öelnud need nimed mulle midagi, täna aga vaatasin huviga habetunud McConaugheyd ja… Kui filmi esimest korda nägin mõtlesin, et kes kurat see kiilakas jõmm on.

Film erilist pinget ei tekitanud, lihtsalt istusin ja vaatasin tuima näoga ära. Polnud mingeid raskusi vahepeal pausile panna, et käia köögi ära või wc-s. Kui ma oleks filmi vaadanud horisontaal asendis oleksin tõenäoliselt magama jäänud.

Noh, film oli nagu ta oli. Kõik näitlejad kehastasid karakterit, kellena me pole neid harjunud nägema. Näiteks McConaughey on ju alati olnud mõnes romantilises komöödias või seiklusfilmis, nüüd mängib aga jõhkrad sõjaväelast, kes harjunud kamandama. Butler jälle on kuidagi liiga naljakas ja rõõmus.

Lihtne ja tavaline popcorni film. Mina vaatasin ilma plaksumaisita, mina sõin praetud pelmeene!

 

Night of the Living Dead (1968)

Õde-venda sõidavad kaugele kodust, et viia surnuaiale lilli. Nad loodavad asja viie minutiga ära ajada, sest peatselt on pime ja pikk tee sõita. Teel surnuaialt autoni põrkavad nad kokku võõraga, kes õele kallale tungib ning muudab nende elu jäädavalt.

Njah, olgu nii palju öeldud, et vennas saab kohe otsa, õeraas pääseb aga putku ning ees ootab närvesööv öö hüljatud majas, varjul liha söövate surnute eest.

Mõned kiidavad seda filmi taevani, teised jälle laidavad. Mina jääksin sinna vahele, sest film polnud just kõikse parem, kuid mitte ka haigutamaajavalt igav. Tervitatav selle filmi puhul oli see, et rõhku polnud pandud mitte niivõrd verisele tapmisele, vaid inimeste vahelisele pingele, mis tekib, kui ühte majja satuvad erinevad inimesed, erinevate vaadete ja lootustega. Venna draagilise surma üle elanud Barbara, ei-tea-kust välja ilmunud Ben, närviline ning võimutsev härra Cooper koos naise ja elu-surma vahel vaaguva tütrega, ning noormees Tom, kes koos oma kallimaga järve äärde ujuma tulnud, kuid saatuse tahtel sellesse õudusteöösse segatud saab. Nii nad siis võitlevad, vaidlevad ning püüavad väljapääsmatust olukorrast välja pääseda. Veriseid kohti on, eriti meeldejääv see kui elavad surnud Tomi ja tema pruudi jäänuseid söövad. Kahjuks ei mõjunud ei võikalt ega hirmuäratavalt ,kuid kujutan ette, kuidas see võis ´68 aastal mõjuda.

Üks naljakas seik jäi mind häirima ja häirib nüüdki, kui filmi vaatamisest on möödas tunnike. Tõenäoliselt häirib ka homme. Nimelt, kui alguses on need lihaõgivad laibad õrnukesed ning Ben saab neist ilma suurema vaevata palja raudkangi abil jagu, lüües mättasse kolm-neli järjest, siis lõpus on ikka tükk tegu, et üks ainumaski surnu igaveseks surma saata.

Filmi lõpp saab verine ja pisut üllatavgi. Päris lõpp aga isegi pisut etteaimatav. No kui ikka ajudeta mees on pandud puhastusrühma juhtima siis pole sealt midagi head oodata.

Kusagil ajusopis peitub mälestus, et kunagi olen näinud ka selle filmi remake´i, mis 1990 aastal valminud. Kahjuks ei mäleta sellest suurt midagi, kuid loodan selle kusagilt leida ning uuesti üle vaadata.

 

3000 miili Gracelandi

Seda filmi nägin ma esmakordselt oma neli-viis aastat tagasi. Olin just sõjaväest reservi saanud, astusin videolaenutusest läbi ja võtsin selle filmi. Noh, filmitutvustusest käis läbi ju Elvis Presely nimi ning kaks toredat näitlejat – Kurt Russel ja Kevin Costner. Vaatasin ja armusin. Nüüd, aastaid hiljem, kolistasin Konsumi filmiriiulil, sest tundus, et filme on juurde tulnud. Midagi ei hakanud silma. Olin juba lhakumas kui pilk jäi peatuma sõnal Graceland. Selline surin käis seest läbi ning ma teadsin kohe, et tegu selle filmiga. Ja ostsin kohe ära ka.

Jõuk röövleid otsustab Las Vegases Elvise jäljendmaise konkursi ajal kasiinot röövida. Rööv õnnestub, kuid kaaslane saab siiski surmavalt haavata. Nüüd on probleemiks, kuidas surnud mehe raha teistevahel jagada. Jõugu ninamehele (Costner) ei meeldi see jagamisevärk üldse ning ta otsustab ka ülejäänud kaaslastest vabaneda.

Film on ikka mõnuga tehtud. Stiili ja kõike on. Filmi esimese 15 minuti sees on juba üks äge tulevahetus kasiinos, taustaks üks Elvise lugu “What a Night!” Siis vajub film natuke ära, käib üks kassi-hiire mäng ning lõpus taas üks suurejooneline tulevahetus.

Kõik filmi peategelased mängivad pahasid, kuid juba alguses on tunda Kurt Russeli poolt kehastatud tegelase häädust ja leebust. Ja nagu ime väel saabki temast äkitselt hea onu, kes võõra naise last kantseldab, paha Costneriga arveid õiendab ja vahepeal natuke armatseb.

Huumorit on filmis just-täpselt parasjagu, otsest märulit vähe aga see eest suurejoonelist. ja ega see raha omaniku pidev vahetamine ka just kõige igavam polnud. Kahju muidugi, et Christian Slateri tegelaskuju nii vara surema pidi.

Igati hää meelelahutusfilm, stiilne ja lõbus. Kuid lõpuks ma ei saanudki aru, kumb neist siis see Elvise sohipoeg oli. Aga kahtlustan siiski….

Ahjaa, sellel DVD-l oli ka üks kõige haigemaid tõlkeid, mida ma näinud olen. Kurt Russeli tegelaskuju silub juukseid ning lausub: “Its time to work, baby!” Eestikeelsed subtiitrid alla aga: “Aeg tööle minna, tita!”