Pimeduse rüütel

dark_knight Ah, et selline ta siis oligi! See paljukiidetud “Pimeduse rüütel”.

Ma pole näinud uue saaga esimest lugu “Batman alustab”. Küll olen hoidnud peos selle filmi DVD-d kuid alati näinud midagi paleuvamat riiulil. Seega on mul esimene üllitis täiesti vaatamata.

Küll aga ostsin ära “Pimeduse rüütli” DVD (puhtalt selle pärast, et sellest räägitakse palju head, selle trailer on pilkupüüdev ning varalahkunud Heath Ledgerist räägitakse selle filmi puhul ülivõrdes). Tahtsin siis ka vaadata, mis värk selle Batmaniga nüüd on.

Gotham City langeb kaosesse, kui selle tänavatele ilmub uus maniakaalne kurjam Joker. Batmanil aga saab temaga keeruline olema, kuna Joker ei tunnista mingisuguseid piire ega seaduseid, Batman aga peab neid just järgima, et jääda heaks kangelaseks. Sama saab uueks linna prokuröriks Harvey Dent, kellel õnnestub trellide taha saata terve maffia perekond koos käsilastega. Harvey Dentist tõotab tulla Gotham City “päästja” ning Bruce Wayne loodab oma nahkse kostüümi varna riputada. Aga Joker ei lase kõigel nii libedalt minna.

dark_knight-y

Christopher Nolan on muidugi hakkama saanud millegi palju paremaga, kui seda on Tim Burtoni Batmani filmid. “Pimeduse rüütel” on tõsisem, süngem…reaalsem? Batman näeb välja päris Batman koos oma inimlike nõrkustega. Tegelikult seepärast mulle Batman meeldibki superkangelastest kõige rohkem – tal pole mingeid ülivõimeid, ta pole saanud kiiritada ega hammustada, ta on lihtsalt inimene.

 

 

dark-knight-movie-01Joker on Joker. Vot selline peabki üks Jokker olema. Heath Ledger on teinud tõesti hea rolli. Kuid kas tõesti nii hea rolli, nagu maailm kõneleb? Mina arvan, et mitte. Minule ei läinud ta korda. Batman ka ei läinud. Minule läks korda hoopis Harvey Dent – eriti tema muutmine peale pääsemist surmasuust. Ma ei tea miks, ma ei oska seda seletada, kuid Aaron Eckharti poolt oli see palju parem osatäitmine kui Heath Ledgeri oma. Kas ka Eckhart kandideerib Oscarile? Saame näha. Kuid tõenäoline on, et kõrvalosa Oscar antakse Ledgerile. Postuumselt. No arvake ise, miks!

Just Ledgeri surm ongi see, mis andis “Pimeduse rüütlile” veelgi suurema hoo. Inimesed tormasid kinodesse, et näha noore näitleja viimast rolli. Rolli, millega ta mängis ennast inimeste südametesse.

dark-knight-fright

Hea film, kuid mitte midagi erakordset.

Dawn of the dead (2004)

 Kohaliku haigla õde Anna ärkab ühel hommikul üles ning kogu teda ümbritsev maailm on muutunud. Tänavad kihavad inimliha õgivatest zombidest. Läbi häda jõuab naine ostukeskusesse, kuhu on kogunenud käputäis ellujäänuid. Nüüd tuleb kuidagi sellest jamast pääseda.

Noh, kas saab ka või ei saa?

Noh, kas saab ka või ei saa?

Alguses arvasin, et tuleb jälle selline uina-muinatamine, kuid möll ja tulevärk oli pidevalt ekraanil. Juba esimesed kaadrid, kus väike laps oma isa hammustab ja üldse kuidagi eriti tige on, meeldisid mulle väga. Edasi läks film ühtlase tempoga ega vajunud hetkekski ära. Muidugi oli stseene, mis olid täiesti ettearvatavad ning aimatav oli seegi, kes linateose lõpuks surnute armeega ühineb ning kes mitte. Kuid sellegi poolest pakkus kolmapäevasel hilisõhtul nauditavat vaatamist.

Keegi kaotas pea...pisikesse külmkappi.

Keegi kaotas pea...pisikesse külmkappi.

Viriseda nagu polegi millegi kallal. Esmapilgul küll mitte.

Lugesin Filmiveebi kasutajate arvamusi ning üllatusena nägin, et kõik peavad seda täiesti tavaliseks zombikaks. Isegi virisetakse, et elavad surnud liiga kiiresti liikusid? Mind jälle huvitab, kust nad teavad, et zombid tegelikult nii kiiresti ei liigu? :p

Mingi õhtu, kui mul tuju on ja igav ka, siis läheb film teisele ringile.

Sweeney Todd: Fleet Streeti deemonlik habemeajaja

 Tim Burtoni ja Johnny Deppi koostööd ona mulle alati meeldinud. Seekordne üllitis ei erine selles suhtes millegi poolest.

Lugu räägib 19. sjandi Londoni habemeajajast, kes oma terava noa abil kättemaksu haub, kuid koledal kombel lähevad asjad tavalisest kättemaksust palju kaugemale.Filmis on kõike: verd, müstikat, romantikat, nutikust.

Algselt mõtlesin – muusikal! Mida huvitavat on muusikalil mulle pakkuda? Ma pole muusikalidesse kunagi eriti soosivalt suhtunud, eriti filmidesse, mis sisladavad muusikali nime. Seepärast kaalusin pikalt enne, kui selle filmi endale soetasin. Pealegi on “Sweeney Todd” pigem ooper, kui muusikal. Ma kartsin pettuda Burton-Depp koostöös, sest mulle lihtsalt ei meeldi muusikalid, kuid miskipärast siiski….

Filmi algusminutitel mõtlesin küll, et oli mul  nüüd seda jama vaja? Laulud on sellised….Burtoni stiili oli muidugi kohe näha. Süngus ja omapärasus, karakterite väljanägemine on tal alati selline…… Kuid siis hakkas film kuidagi edasi minema ja ma suutsin sellesse sisse minna.  Isegi muusika hakkas meeldima. Ja siis ka film ise.

Ma ei oska öelda, kas asi oli ainult minus, kuid mõnel harval hetkel kumas Deppi näitlemisest läbi kapten Jack Sparrow. Ilmselt on asi siiski minus, kuna see viimane karakter meeldib mulle tohutult.

Inimlapsed

Lapsi ei sünni. Meil puudub tulevik. Lootus on kadunud. Aastal 2027 on viimase lapse sünnist möödunud 18 aastat. Illusioonideta bürokraadist Theost saab inimkonna tuleviku kaitsja, kui endine armastatud palub tal riigist välja toimetada noor rase naine.

See oleks selle väga hea filmi imelühike kokkuvõte. Kõik näitlejad teevad ülimegahead rollid, film ise aga nii sünge ja lootusetu, et hakka või uskuma, et säärane saatus võibki meid kord tabada. Muidugi oleks tahtnud suuremat ja põhjalikumat selgitust, miks just naised viljatuks jäid jne. aga sai ka ilma selgituseta.  Filmi pilt ja näitlejatööd lihtsalt võlusid peale esimest kümmet minutit.

Kohati tundus, et tegemist lausa mingi Eesti “kunstilise” filmiga. Filmiti suunaga alt üless mändide latvu või seda kuidas pisike kassipoeg mööda püksisäärt üles ronib… Meeletult meeldist stseen, mis oli üles võetud vaid ühe kaameraga ning kestis umbes viis minutit. See on stseen, ku peategelane liigub mööda linna tänavaid, ümber ringi peetakse lahinguid. Kuulid vinguvad ja majad plahvatavad, inimesed jooksevad, kukuvad, surevad. Ühel hetkel pritsib niimoodi verd, et kaamera saab veriseks ja ikka liigub see tegelasega kaasa. Ma vaatasin seda stseen kaks korda järjest. Tõesti hiilgav. Aplaus Alfonso Cuaronile.

Poole filmi pealt hakkasin muigama. “Inimlapsed” on 2006 aasta film, kus Clive Owen peab päästma raseda naise ja tema veel sündimata lapsukese. “Sõelapõhjaks” on tsipake uuem film, kus Clive Owen peab päästma vastsündinud lapse. Tegelikult on need kaks filmi täiesti erinevad – ühiseks osutub ainult pinnapealne sisujoon. See oli film, mis pani mind taas filmikunsti uskuma.

 

Ma olen legend

 1954 aastal kirjutas Ameerika kirjanik Richard Matheson ulmelise romaani “I am Legend”, mis rääkis Robert Neville`i tegemistest ainsa ellujäänud inimesena peale suurt katku, mis kõik inimesed vampiirideks muutis. Peale Neville muidugi. Päeval parandas Neville maja, koristas vampiiride laipu ja tegeles teadustööga, millega lootis inimkonna terveks teha. Öösel aga võitles vampiiride hordidega.

Aastal 1964 tehti romaanist film, mis sai nimeks “The last Man on Earth”, milles Vincent Price mängib peaosa. Aastal 1971 vändati selle uus versioon nimega “The Omega Man”, peaosas Chralton Heston. Nüüd siis, aastal 2007 sai valmis veel üks versioon – “I Am Legend”, Will Smithiga peaosas.

 Robert Neville on ainus ellujäänu New Yorkis, võib-olla ka kogu maailmas, kuna temale pole viirus, mis pidi inimesi ravima vähist, külge hakanud. Ent pimeduses hiilivad epideemiast muteerunud ohvrid, kes jälgivad iga mehe sammu ning ootavad, millal ta saatusliku vea teeb. Neville püüab aga leida ravi. Ta teab, et on vähemuses ning aega napib.

Film oli üllatavalt hea. Üks mees suures linnas, kaaslaseks koer. Võitlemas kohutavate elukatega, kes tema verd ihkavad. Ehmatuskohti oli, mitte palju aga oli. Töökaaslane rääkis, et tema seda filmi sellepärast lõpuni ei vaadanudki, et ehamtuskohti oli liiga palju.  Mulle meeldis jälgida, kuidas Neville püüdis igapäeva eluga toime tulla. Isegi see, mis temaga toimus, oli rutiinne. Vähemalt tema jaoks.

Filmi keskel oli ka üks kurb koht, mil mu elukaaslane silmad vaat, et välja nuttis. Aga kurb oli jah.  Poleks oodanud säärast stseeni. Natukene häirisid need mineviku meenutamise stseenid, need justkui oleks filmi lihtsalt pikendanud ja lisaks andsid juurde ühe liini, mis mulle ka kohe üldse ei meeldinud. Tekkis küsimus, et kas mehe tütar oli mingi selgeltnägija? Andis koera talle ja ütles, et Sam päästab issi ja siis see liblika värk. Sellesse filmi see ei sobinud.

Miskipärast hakkasin filmi kõrvutama “Resident Evili” sarjaga. Ei, mitte filmisarjaga, see oli puhas jamps, vaid ikka mängusarjaga. Eriti peale seda, kui vaatasin animeeritud koomiksisarja, mis rääkis teistest ellujäänutest üle maailma. Andis loole kuidagi suurema mõõtme kohe. Täiesti võimalik oleks järg kirjutada, samas täiesti uus lugu.

Aga üldiselt oli hea. Mõned ennast hirmsateks kriitikuteks nimetavad isikud laidavad seda filmi koledal kombel maha ja seda ainuüksi seepärast, et need ööelukad olid kehv CGI.  Pole see nii paha ühti, on hullematki nähtud, ja ega CGI tee filmi, vaid ikka sisu ja näitlejatöö. Nii, et unustage CGI üldse ära.

Eestimail müügil oleval DVD-l on kaks plaati, ühel siis film ja animeeritud koomiksite sari, teisel diskil filmi alternatiivne versioon, mis pidi siis hea lõpuga olema. Eks homme näib.

 

Poltergeist

 Aastal 1982, aasta enne minu sündi, valmis film, mis millele pandi nimeks Poltergeist. Sellest filmist sai omamoodi kultusfilm, õudusfilmide klassika kõrvuti “Vaimude väljaajajaga.” Minule see film ka meeldib. Alati kui see telest tuleb olen üritanud vaadata. Seekord juhtusin seda vaatama siis TCM-ilt.

Õnnelik pere kolib elama uude majja uues elamurajoonis. Kõik on kena ja tore, kuniks ühel tormisel öösel ilmuvad nende majja elama nähtamatud jõud, või nagu pere väikseim võsuke ütleb: “TV-inimesed.” Alguses on kõik lahe ja tore, liikuvad esemed pakuvad naljagi, ent ühel õhtul läheb asi üle käte ning võimust võtavad vägagi kurjad jõud.

Film on lahe ja oma eriefektide ehtsuse poolest selle aja õudukatest omajagu üle. Seega on üks põhjuseid miks see film mulle nii väga meeldib. Muidugi osatakse ka pinget üleval hoida ja mingi kõhedustunnegi tekib naha alla (mida ei saa üldse öelda tänapäeva õudukate ehk veristamisfilmide kohta).  Vahepeal läheb film natuke labaseks oma karjumiste ja abitusega, kuid muidu oli päris hea. Eriti lõpp, kus näidatakse, et suur oht on möödas ja kõik on korras, kus pereema paneb lapsed magama ja läheb siis ka ise ning….siis alles hirmsaks läheb. Muidugi ainult filmitegelaste jaoks. Mina naersin seda hiigelsuurt vagiinat, mis lastetoa seina tekkis ning kõik endasse imes.

Täitsa tore vaatamine ja vaatan aga uuesti kui telerist näidatakse. Muide, suur lemmik on selle filmi lõpu lugu. Noh, see muusikapala, mis kõlab kui lõputiitrid alt üles jooksevad. See on ikka pagana hea.!

3000 miili Gracelandi

Seda filmi nägin ma esmakordselt oma neli-viis aastat tagasi. Olin just sõjaväest reservi saanud, astusin videolaenutusest läbi ja võtsin selle filmi. Noh, filmitutvustusest käis läbi ju Elvis Presely nimi ning kaks toredat näitlejat – Kurt Russel ja Kevin Costner. Vaatasin ja armusin. Nüüd, aastaid hiljem, kolistasin Konsumi filmiriiulil, sest tundus, et filme on juurde tulnud. Midagi ei hakanud silma. Olin juba lhakumas kui pilk jäi peatuma sõnal Graceland. Selline surin käis seest läbi ning ma teadsin kohe, et tegu selle filmiga. Ja ostsin kohe ära ka.

Jõuk röövleid otsustab Las Vegases Elvise jäljendmaise konkursi ajal kasiinot röövida. Rööv õnnestub, kuid kaaslane saab siiski surmavalt haavata. Nüüd on probleemiks, kuidas surnud mehe raha teistevahel jagada. Jõugu ninamehele (Costner) ei meeldi see jagamisevärk üldse ning ta otsustab ka ülejäänud kaaslastest vabaneda.

Film on ikka mõnuga tehtud. Stiili ja kõike on. Filmi esimese 15 minuti sees on juba üks äge tulevahetus kasiinos, taustaks üks Elvise lugu “What a Night!” Siis vajub film natuke ära, käib üks kassi-hiire mäng ning lõpus taas üks suurejooneline tulevahetus.

Kõik filmi peategelased mängivad pahasid, kuid juba alguses on tunda Kurt Russeli poolt kehastatud tegelase häädust ja leebust. Ja nagu ime väel saabki temast äkitselt hea onu, kes võõra naise last kantseldab, paha Costneriga arveid õiendab ja vahepeal natuke armatseb.

Huumorit on filmis just-täpselt parasjagu, otsest märulit vähe aga see eest suurejoonelist. ja ega see raha omaniku pidev vahetamine ka just kõige igavam polnud. Kahju muidugi, et Christian Slateri tegelaskuju nii vara surema pidi.

Igati hää meelelahutusfilm, stiilne ja lõbus. Kuid lõpuks ma ei saanudki aru, kumb neist siis see Elvise sohipoeg oli. Aga kahtlustan siiski….

Ahjaa, sellel DVD-l oli ka üks kõige haigemaid tõlkeid, mida ma näinud olen. Kurt Russeli tegelaskuju silub juukseid ning lausub: “Its time to work, baby!” Eestikeelsed subtiitrid alla aga: “Aeg tööle minna, tita!”